Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla oma vooruste ja puudustega armastatud

15.02.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kord püüdis üks väike poiss liigutada
paigast kivi, mis oli kindlasti raskem kui ta ise. Ta proovis nii ja naa, aga
kivi ei nihkunud sentimeetritki kohalt. Poiss oli juba alla andmas, kui tema
isa, kes oli poja rassimist kõrvalt vaadanud, küsis: «Kas sa oled, kasutanud
kivi liigutamiseks kõiki võimalusi, mis sul on?» «Loomulikult,» kostis poeg
pisut pahaselt ja ärritunultki. Selline küsimus tekitas tunde, et isa alahindab
tema võimeid, vahest isegi pilkab ja peab teda nõrgukeseks. «Aga sa ei ole
küsinud minu käest abi,» kostis isa seepeale rahulikult.

Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu.
Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde. Ma tean ühte inimest
Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest – kas ta oli ihus, seda ma ei tea,
Jumal teab – tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest – kas ta oli
ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati paradiisi ja ta
kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. Selle inimese üle ma
kiitlen, Iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle. Jah, kui ma
tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun
sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta
minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks
kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma,
et ma ei läheks kõrgiks.

Ma olen selle pärast kolm korda Issandat
palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: «Sulle piisab minu
armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!» Nii ma siis kiitlen meelsamini oma
nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea
meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse
pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

2Kr (11:18,23b–30) 12:1–10

Kord püüdis üks väike poiss liigutada
paigast kivi, mis oli kindlasti raskem kui ta ise. Ta proovis nii ja naa, aga
kivi ei nihkunud sentimeetritki kohalt. Poiss oli juba alla andmas, kui tema
isa, kes oli poja rassimist kõrvalt vaadanud, küsis: «Kas sa oled, kasutanud
kivi liigutamiseks kõiki võimalusi, mis sul on?» «Loomulikult,» kostis poeg
pisut pahaselt ja ärritunultki. Selline küsimus tekitas tunde, et isa alahindab
tema võimeid, vahest isegi pilkab ja peab teda nõrgukeseks. «Aga sa ei ole
küsinud minu käest abi,» kostis isa seepeale rahulikult.

Millistes olukordades vajab inimene abi?
Kui kerge või raske on abi paluda? Kellelt paluda?

Tänane ühiskond muutub ja areneb kiiresti.
Seal, kus vähegi tehnikaga tegemist, võetakse kasutusele üha uusi seadmeid ja
tehnoloogiaid, olgu need siis järjekorranumbreid väljastavad automaadid
pankades ja kauplustes, e-valimised või masinad mõnes vabrikus. Uuendused ja
areng ei toimu ainult tehnoloogia valdkonnas. Üha enam peab inimene igapäevase
elu ja tööga toimetulekuks õppima ja olema avatud uuele, seda nii
materiaalsetes asjades kui ka suhetes teiste inimestega, olgu siis kolleegide,
perekonna või sõpradega suheldes.

Kõik see on ju iseenesest tervitatav, ent
kui niisugune edasipüüdlikkus saab ainsaks mõõdupuuks, millega ennast ja teisi
mõõdetakse, võivad tagajärjed olla kurvad. Nõnda võib kergesti tekkida olukord,
kus inimene püüab ennast näidata targema, tugevama ja edukamana kui ta
tegelikult on. Ideaaliks saab edasipüüdlik, edukas ja iseendaga toimetulev
inimene. Mõnda aega toimibki kõik edukalt. Raskused on ju selleks, et neid
ületada, saadud eduelamus lisab vaid hoogu juurde ning inimene ongi taas pisut
targem ja edukam. 

Ent elu võimete piiril ei ole kerge. Kasvõi
ajutise nõrkuse ja jõuetuse tunnistamine toob endaga kaasa häbitunde ja  hirmu – mis saab siis, kui enam ei jaksa.
Kelleltki abi paluda tundub alandav. Nõnda saab alguse endassetõmbumine. Kõik,
mis varem oli edu alus, sillutab teed ebaõnnestumistele – inimene ei vasta enam
enda seatud ideaalidele ja tunnistab end kõlbmatuks, kaotajaks.

Kahjuks leidub ka inimesi, kes seavad
kristlaseks olemise ja usu mõõdupuuks edasipüüdlikkuse ja edukuse. Nende
arvates läheb kristlastel elus alati hästi, ilma murede ja haigusteta,
probleemideta tööl, õppimises või suhetes, rääkimata probleemidest usuelus.

Paulus kirjutab oma edust teistmoodi. Ta ei
räägi oma saavutustega nii, et tehtu mahuks traditsioonilise edukuse
raamidesse. Selle asemel, et jutustada õnnestumistest ja edust, kirjeldab
Paulus oma kannatusi, raskusi, mis tal Kristuse kuulutamisel osaks on saanud.
Kannatusi, mis tänasel päeval tunduvad ebainimlikud ning mille kujutlemiseks ja
käsitlemiseks sõnadest puudu tuleb. Apostel tunnistab oma masendust ning
ebaõnnestumisi, nõrkust ja jõuetust, ometi lootes Issandale: «Seepärast mul
ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes
Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.»

Nende sõnadega innustab ta Korintose
kogudust usus kindlaks jääma ja oma nõrkuses Issandale lootma, mitte jooksma
kaasa nendega, kes oma usku ja usklikkust ise kiidavad. Nõndasamuti  innustab ta ka inimest, kes tänasel päeval
kannatab ning oma nõrkuses end üksikuna tunneb, julgemata oma tundeid kellegagi
jagada, tunnistamata neid tihti iseendalegi.

Kui inimene ei  püüa oma nõrkust ja abitust olematuks mõelda
ning iga hinna eest varjata, vaid tunnistab oma poolikust kaasinimestele ja
Jumalale, siis ta võib leida abi. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret.
Jumal on kinkinud meile võimalusi, kuidas ja kellega oma kannatusi ja muresid
jagada. Üheks niisuguseks on võimalus jagada oma mõtteid, tundeid, tegemisi ja
tahtmisi – kõike, mis elus on head või halba, teiste inimestega. Võimalus
tunnistada oma haavatavust, kartmata hukkamõistu, kartmata olla vilets, aga
olla seejuures koos kõigi oma vooruste ja puudustega siiski armastatud ja
täisväärtuslik inimene – see on suur kingitus, mis inimesele on tehtud.

Andku Jumal inimesele jõudu olla nõrk, et
ta võiks saada tugevaks Issandas.

Aamen.


Kerstin Kask
,

õpetaja, UI kaplanaat

Üks kommentaar artiklile “Olla oma vooruste ja puudustega armastatud”

  1. Eda Muru ütleb:

    Nii hingeliigutav, julgustav ja kinnitav.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)