Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla jumalakartlik ja tunda oma piiratust

06.05.2009 | | Rubriik: Jutlus

Tolsamal ajal ütles Jeesus: «Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!»
Mt 11:25–28

Loeme Jumala sõna ja püüame seda mõista, küsides, milline tähendus on sel meile. Jumala sõna kõnetab, on elav.
Sõnade abil püüame me end mõistetavaks teha ja aru saada sellest, mida meile öeldakse. Teatud mõistetest aru saamine ja nende abil enese väljendamine näitab kuulumist keele- ja kultuuriruumi. Tänapäeval on teatud märgiliseks sõnumiks saanud ka näiteks televisioonisaadete algushelid – pilti nägemata teab inimene tuttavat helindit kuuldes, milline saade tulemas on, sätib end sageli alateadlikult teleri ette vaatama ja unustab istuma, ka siis, kui nähtavas pole vähimatki huvi pakkuvat. Üks heli (sõna) on saanud liikumapanevaks jõuks.
Jumala sõna, mis meile tavapäraselt ja mõistetavalt emakeeles kõlab, sisaldab sõnumi, mis meid samuti liikuma lükkab, kas füüsiliselt või vaimselt. Jumala helikeelne sõnum toidab aga jätkuvalt janunevat hinge, sest selle allikas on Elav, Tõeline ja Absoluutne. Jätkuvalt avastan, kuidas sõnas on midagi väga tuttavat ning teisalt uut ja avastamisväärset.
«Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» Teadmata, kui palju kordi olen seda kutset kuulnud, tajun selle tähendust ja sügavust iga kord, ükskõik millisel viisil see minu teadvusse ka ulatuks – sõnades kuulduna, loetuna või mõnes eluolukorras end mälus meelde tuletades.
Sõnas ja Pojas on Jumala ilmutus ja ilmutuse erilisus. Maailma silmadega Jumalat ei näe, Ta ei ole ka oma ilmutuses lihtsalt mõistetav. Jeesus kõneleb ja kutsub, sõna on suunatud kellegi poole. Ka meile täna. Ehkki see saab ka pahanduseks ja jõleduseks, minu riik ei ole sellest maailmast… Jeesuse tegevus jääb paljudele mõistetamatuks, need, kes ei mõista ega näe Pojas Jumala ilmutust, on targad ja mõistlikud, nii see ongi – inimliku tarkuse ja teadmise uhkus ei otsi Jumalas päästet, paneb vastu Jumala pakkumisele: uhke, iseteadlik inimene tahab ise õndsuse saavutada.
Jeesus vastandab oma kuulutuses inimesed, jagab meid kahte leeri. Me ei saa küsida ega peagi küsima, kas see on hea või halb. Iseenesest oleme harjunud mõtlema, et igasugune vastasseis on negatiivse tonaalsusega ning me peaksime hoiduma lahkmeelest ja püüdlema üksmeele poole, eriti meie, kristlased.
Paraku, Jeesuse kõne puudutab inimelu nn süvaveekihti, pinnavirvendus on igapäevaelu suhtlemine ja viisakuse ning tasakaalukuse hoidmine selles. Sügavus või elu aluspind aga näitab, kelle omad me oleme, ja siinjuures ei saa mööda vaadata sellest, et Jumala ilmutuse kogemus jagab inimkonna kaheks vastandlikuks leeriks.
Mõistlikud ja kohtlased. Pole kahtlustki, et me tahaksime olla mõistlikud. Ja miks Jumal pooldab rumalust?
Maailmas püüeldakse edasi, taotletakse kõrgemat elatustaset ja suuremat mugavust ning otsitakse vastuseid veel vastamata küsimustele. See on hea, ka Jumal pole selle vastu, et inimene selle maailma seaduspärasusi avastab ja nendega arvestab. Paraku, mida targemaks saab inimene, seda vägevamaks ta end tunnistab ja püüab haarata maailma korraldaja positsiooni. See aga kuulub Jumalale. Olla tark ja jumalakartlik, tundes ja mõistes ka tarkuses oma piiratust – selles on küsimus. Inimese elus  esikohal saab olla vaid Jumal – selle arusaamise väljendusviisid juhivad mõtlema inimelu ja loodu põhilistele küsimustele: kes me oleme ja kuidas elame? Ja vastame oma igapäevaelu pisiasjades, hoolides loodust, austades ja armastades ligimest. Ja kohates kõiges Jumalat.
Kui sa Jumalaga kohtudes tunned aukartuses, et vaid Tema arm on see, mis sinust inimese teeb, oled maailma tarvis kohtlane, aga elust on siis saanud õnnistuse rännak, milles on küll raskusi ja eksimusigi, aga on ka Allikas, kust ammutada jõudu. Pühakirjas julgustab Issand ise Temast ammutama eluleiba ja elavat vett, kuulama ja järgima Head Karjast, ruttama ekslema läinud lapsena Isa juurde.
Teekäimine koos Jumalaga on alati isiklik. Selle alguses on tõsine südame puudutus, kui tunned, et oled püha Jumala ees vaid patune ja surmale määratud ning mingeid vabandusi ega tarku targutusi pole mõtet esitada. Kõik see, mille abil maailmas elades võib imetlust saavutada, ei maksa Looja ees midagi. Maksab vaid arm, mis Poja läbi meid uueks loob ja patud andestab. Jumala armu vastuvõtmine ja uue loomise vabadus on isiklik. Jumal ei muuda maailma, vaid muudab ühe inimese elu, annab lootuse ja rahu. Rahu, mis on kantud teadmisest, et mitte miski siin maailmas ei suuda mind enam lahutada Pojast, kelles olen saanud Jumala lapseks. Jeesuses tohin tunda imelist armastust ja seda jagada. Aamen.


Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)