Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla avatud armastuse saladusele

04.08.2021 | | Rubriik: Jutlus

Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“ Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? /—/ Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?“ Ja Issand vastas: „Ma ei hävita kümne pärast.“ 1Ms 18:20–23,32

Selle nädala pühakirjatekstidest tõstan esile kaks mõtet: esimene on seotud Soodoma ja Gomorra looga ning teine evangeeliumi tekstiga. 

Arvan, et Soodoma ja Gomorra lugu on selline, mis üldiselt tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Kes kaebas jutustuse Jumal-tegelasele just nende linnade elanike kurjuse üle ning mil viisil olid nende eksimused kuidagi halvemad kui mõne muu linna või mõne muu ajastu eksimused? Kes õigupoolest on jutustuse Jumal-tegelane, kui Aabraham hüüab teda kogu maailma kohtumõistjaks, aga kes siiski peab taevast alla tulema ja lausa kohapeale minema, et linnaelanike patuelu üle kontrollida? Kuidas on võimalik, et jutustuses on inimene Aabrahami kujul siin halastavam ja armulisem kui Jumal? Juba need loo kummalised üksikasjad annavad lugejatele märku, et jutustust tuleb lugeda ettevaatlikult ning otsida selle sügavamat allegoorilist ja kristoloogilist tähendust.

Paneme tähele, et Aabraham palus loos Jumalat kuus korda linnaelanike elu pärast. Lõppude lõpuks lubas aga Jumal, et ei hävita linnu, kui leiab kokku kümme õiglast ja head inimest. Algselt oli ju Jumal valmis tapma linnades niihästi kurjad kui ka õelad, kuni armuline Aabraham kauples arvu 50, 45, 40, 30, 20 ning lõpuks kümne inimese peale. Kuus korda julges Aabraham palvetada, aga seitsmendaks palveks polnud tal julgust. Kahjuks aga Soodoma linnas olevat loo järgi olnud ainult üks hea inimene, nimega Lott. See nimi tähendab heebrea keeles loori või katet ning seesama tegelane ongi Kristuse eeskuju, mis annab sellele loole täiesti uue lõpu. 

Kui Soodoma ja Gomorra loos hävitati linnad inimeste kurjuse ja isekuse pärast, oli loo lõpp veel justkui looriga varjatud. Kuus palvet julges inimene Aabrahami suul paluda, aga seitsmes palve ongi Jumala enda lubadus päästa kogu maailm, kui leiab sealt üheainsa õige ja hea inimese. See seitsmes palve on palve ja tõotus ühes lauses ning selle peale saatis Jumal maailma oma ainusündinud poja, meie õnnistegija Jeesuse, kelles Jumala arm polnud enam looriga kaetud, vaid tema nimeks on avalikult Jeesus, „Päästja“. Jeesus on see üks ja ainus õige inimene, kelle tõttu kogu maailma Soodom ja Gomorra saavad kuulda armu rõõmusõnumit!

Teine mõte on seotud Uue Testamendi õpetusega kohtumõistmise karistusest ning taevasest tasust. Piiblit lugedes võib nii mõnigi imestada, mida Jeesus mõtleb oma õpetusega karistusest. Kuidas on võimalik, et Tüürosel, Siidonil ja Soodomal oli kergem kohtupäev kui linnadel, kus Jeesus tegi imetegusid?

Kirikuisa püha Maksimos Tunnistaja on kirjutanud kristlasena kasvamise kohta targalt ning tema õpetus aitab meil mõista Jeesuse õpetust. Maksimose kohaselt kasvatab Jumal oma lapsi mõistma armu saladust nõnda, et inimene kasvab kolmel astmel sügavama armu tunnetuse poole. Igal astmel on oma eesmärk ning huvitaval kombel siin aimab Maksimos ette teatud usulise arengu teooriaid. Ta õpetab, et kõigepealt usus noored õpivad kartma kurjust, kui nad kardavad kohtumõistmist ja Jumala karistust. Sealt edasi usus edasijõudnud õpivad praktiseerima voorust nõnda, et loodavad saada Jumalalt taevaseid ande ja tasu. Mõlemad etapid usus kasvamisel on tähtsad, aga lõpuks julgustab Jumal meid kasvama edasi, et me ei jääks oma usu teel seisma. 

Kolmandaks ja lõpuks näitab Jumal inimesele oma armastuse saladust, mis teeb inimese pimedaks kõige loodu karistusele ja tasule. Nõnda on inimene pimestatud ega näe miskit muud kui Jumalat ennast. Kõik see, mille inimene arvab olevat kohtuotsus ja karistus või autasu ja teene, kaotab oma tähenduse armastuse saladuse valguses. Nõnda on inimene kaitstud kibestumise, kadeduse, enesehaletsuse või uhkuse eest.

Inimesel ei tule karta kurjust sellepärast, et ta kardab karistust või mingisugust needust, vaid seetõttu, et ta on kohtunud Jumala armastusega. Inimesel ei tule teha head sellepärast, et ta loodab sellest lõigata taevast tasu, ära teenida Jumala heakskiitu, või selleks, et ta võiks tunda end olevat hea kristlane, vaid üksnes seetõttu, et ta on näinud Jumala armastust. Jumal on headus ise ning headuse poole me ei pürgi millegi muu kui headuse enda pärast. Alles seal sügavas armu tunnetuses ei mõtle inimene enam karistusele või tasule, sest Jumal on kõik kõiges. 

Aamen.

 

 

 

 

Joona Matias Toivanen,  

misjonär

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)