Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla arukaks sulaseks oma isandale

19.08.2009 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele: «Moosese asemele on istunud kirjatundjad ja variserid. Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee! Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada. Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks. Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija! Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse. Mt 23:1–12

«Ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee.» Nii ütles Jeesus kirjatundjate ja variseride kohta. Seesama kirjakoht on ahvatlenud paljusid kirikuõpetajaid vaga või vallatu näoga ütlema oma koguduse liikmetele: «Tehke minu sõnade järgi, aga ärge tehke minu tegude järgi.»
See kehtib ka arstide, kooliõpetajate, poliitikute ja paljude teiste avaliku elu tegelaste suhtes. Aga küllap peame meiegi lastevanematena oma järeltulevate põlvede ees ennast mõnigi kord samal kombel välja vabandama.
On inimlik, kui tahame natuke paremad välja paista. Vähemalt tahame märku anda, et teame, mis ja kuidas on õige. Palju ebaloomulikum ja ebatervem on tänapäeva massimeedia kaudu õitsema löönud uhkeldamine oma abielude ja sohilaste arvuga, kasimata suuvärgi labase sõnakasutuse nautimine ning püüd tähelepanu tõmmata ebaeetilise, lammutava ja lagastavaga.
Kui sajandeid tagasi valitses oht sündsusetute eluviiside eest Tallinna raekoja või mõne kiriku häbiposti sattuda, siis võib vaid ette kujutada, kui pikk oleks sinna soovijate järjekord täna – saavad ju ometigi tuhandete inimeste tähelepanu keskmes olla need, kes muul viisil ei ole suutelised avalikkuse huvi enesele tõmbama.
Enese läbikatsumise teema mõistmise juurde aitavad meid prohvet Jesaja ja apostel Johannese õpetlikud sõnad. Kui Jumal saab inimese jaoks suureks, «siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus» (Js 2:17), sest «kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1:8–9).
Me näeme vigu kaasinimeste juures: üks on omakasupüüdlik ja valelik, teine laisk ja hoolimatu, mõni kergemeelsete elukommetega, mõni tõuseb tippu teisi südametult maha tallates. Riigikogu liikmed on hukas, valitsus vassib ja president ei hooli oma rahvast.
Nii armastab eestlane kõiki n-ö paika panna, teisi süüdistada ja ennast haletseda. Ja kui siia liita veel üha jõulisemad toonid usu, kiriku ja Jumala vastu, ongi seesama enesearmastaja ja -imetleja jätnud ennast üksi oma abituse ja ahastuse sisse.
Aga nii ei pea olema. Meie ümber on Eestimaa küps suvi oma soojuse ja sumedusega, on nii palju ilusaid inimesi ja tänulikke mõtteid ning sõnu. Raskused ja mured on ikka inimesi saatnud, kuid nad on meie teele saadetud, et võiksime neid võita. Ja võita suudame vaid üheskoos.
Kakskümmend aastat tagasi seisime Balti ketis, üksteisel käest kinni hoides, süda põksumas palves ja lootuses. Mäletan meeliülendavaid hetki Eesti-Läti piiril. Me toetusime üksteisele, hoolisime üksteisest.
Jeesus ütleb: «Ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!» Ja õed! Jeesus rõhutas taas seda, mis on oluline – osadus üksteisega Kristuse kaudu. Koolikaaslased tavatsevad aastate järel kokku tulla ning tunnevad rõõmu üksteise nägemisest, ühisest osadusest ja oma kooli vaimust. Ühte kuuluvad needki, kes ei ole selles koolis samal ajal õppinud. Nad kõik on ikkagi ühes koolis käinud ning tunnevad ühtekuuluvust. Ja see on tähtis.
Ühendagu meid teadmine, et üks on meie Õpetaja, Jeesus Kristus, ja meie kõik oleme Tema läbi vennad ja õed Kristuses. Siis ei ole meist üks parem, õigem ja vagam või teenekam kui teine.
Just selles vennalikus ühtekuuluvuses on jõud, mida krahv Zinzendorf juba 250 aastat tagasi väljendas nii: Ühenduses kosutada / võta oma rahvast Sa, / et ei ühtki liiget leita / Sinust osa saamata! / Kui siis Sinu leegist tõuseb / valgus Sinu rahva soos, / siis maailmgi tunneb, ütleb: / «Siin on Jeesu jüngrid koos!»

Ivar-Jaak Salumäe,
Tallinna toomkoguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)