Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Õlimäel võib kuulda eesti keelt

23.12.2015 | | Rubriik: Ühiskond

Ema Ksenia, eestlannast nunn Õlimäel vene õigeusu kiriku kloostris. Kaido Soom

Eestikeelse tekstiga meieisapalve Õlimäel. Sirje Semm

«Kes olen mina, et tohin kõndida neis paigus, mis on Jee­suse jalajälgi täis?» küsib ema Ksenia, kui ta oma kelliast väljub, et anda õnnistust neljale Eestist tulnud palverändurile.

Just aasta tagasi, detsembrikuus enne Iisraeli reisi olime läbi lugenud Heilika Pikkovi vastilmunud raamatu «Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris», mille päevikuleheküljed räägivad paljuski Heilika autorifilmi «Õlimäe õied» kangelannast ema Kseniast. Raamat oli meil ka reisil kaasas, aga mitte sel päeval, kui Õlimäel jalutasime. Ei osanud me keegi loota, et ema Kseniaga kohtuda saaksime. Aga läks teisiti.
Ühel detsembrikuu laupäeva varahommikul seisame Õlimäel keset araablaste küla ja imetleme piltpostkaardilikku Jeruusalemma vanalinna panoraami üle Kidroni oru. Otse meie all on juudi surnuaed. Kunagi oliivipuusalude poolest rikas Õlimägi on tänapäeval maju täis ehitatud. Külastamist ootavad igale palverändurile kohustuslikud paigad, kus Jee­sus veetis oma maise elu viimaseid päevi.
Katsume Taevassetõusmise mošees kivisse jäänud Kristuse jalajälge. Paternosteri kiriku aias kõndides otsime enam kui 140 keele hulgast eestikeelse meieisapalve kahhelkivist tahvlit. Selle paigaldamise heaks kogusid annetusi 1986. aastal toona Kanadas elanud Tõnis Nõmmik ja Vello Salo. Vaba maailma eesti kristlaste püstitatud tahvel pühitseti 1987. aasta veebruaris.
Edasi seisame juba Issanda Taevaminemise kloostri suletud värava taga. Naisklooster Jeruusalemmas kuulub Vene õigeusu eksiilkirikule. Jeruusalemmas on juutide sabatipäev, aga et Õlimäel asub araablaste kogukond, siis kulges seal päev oma tavalises rütmis.

Uksed avanevad
Rohelised kloostriväravad on suletud. Nende juurde jõudmiseks hoidsime pilgu kõrgel kloostrikiriku kellatornil, sest klooster on mattunud tihedalt täis ehitatud majade vahele ning sissepääs asub nurgataguses kohas. Leian kellanupu ja vajutan. Ega meil sisse pääsemiseks suurt lootust ei olnud. Ootamatult kiiresti avaneb värav ja araablane Yousef (tuttav mees raamatust!) seisab küsivalt meie ees. Olen asjade nii heast käigust üllatunud ja veidi ehmunudki. End hetkega kogunud, annan edasi soovi kohtuda ema Kseniaga.
Meid kutsutakse sisse, värav suletakse ja oleme astunud kui teise maailma. Hetk hiljem oleme ema Ksenia kellia ees, mille uks on avatud, ning väikeses majaesises aiakeses seisab küsitu ja veel üks nunn. Nunnad olid just ladumas talvepuid, et külmadel päevadel majakesse sooja õhku sisse saada. Jeruusalemmas püsib detsembris temperatuur +10 ºC juures, aga temperatuur võib ka nullini langeda ja lundki sadada.
Silm märkab aiakeses ka kilpkonni tasasel moel askeldamas. Meie eestikeelse tervituse peale ütleb ema Ksenia, et «see on ilmalike inimeste viis». Parandan ennast ja lisan, mida teadsin juba värava taha jõudes, et «tulime teilt õnnistust paluma». Ema Ksenia tuleb jalgväravani ja ajab meiega juttu. Ehk isegi veerand tundi.

Kloostri rahus
Räägime «Õlimäe õitest» ja vastilmunud raamatust, mille käsikirja ema Ksenia oli küll lugenud, aga raamat polnud veel temani jõudnud. Ema Ksenia räägib sellestki, milliseid seiku «filmistaari» elu on talle pakkunud. Kord lennukis, kui ta väljus tualettruumist, oli tal ees kolm kaamerat. «Olen ju väike ja istmete vahelt ei paista välja, aga vahekäigus küll.»
Igal aastal püüab 87aastane naine käia Eestis, oma sünnimaal, kust ta lahkus 1944. aastal. Elas aastaid Saksamaal, Austraalias, töötas biokeemikuna ja luuletas. Liitus õigeusu kirikuga ja viimase veerandsaja oma elust on elanud kloostris Jeruusalemmas Õlimäel.
Seitsmes keeles hakkama saava ema Ksenia ülesandeks oli paljude aastate jooksul 1906. aastal asutatud kloostris giidiks olla ja pidada kirjavahetusi. Ema Ksenia kuivatab õisi, et kaunistada nendega postkaarte. Ühe sellise ostsin isegi kloostripoest kaasa.
Hiljem, kui ema Ksenia on palunud oma kaaslasel, kes kogu lühikese vestluse käigus tema kõrval seisis, meile kloostrit tutvustada, ütleb ta: «Ma tundsin, et olete head inimesed. Ega ma iga kord välja tulegi …»
Õde Cassiana on samuti eestlane. Temaga koos jalutame kloostri aias. Kõikjal on oliivipuud. Elamiseks on nunnadel kaks pikka maja, lisaks väikesed elamud, enamikul ka väike aiake toa ees. Käime peakirikus ja Johannese kabelis (seal kohal leiti Ristija Johannese pea) palvetame, kloostriaia ühes nurgas põletatakse prahti …
Õde Cassiana jutt tundub imena. Näiteks see, kuidas kiriku ehitamise ajal 19. saj lõpus toodi Jaffa (Tel Aviv) sadamast  sinna aurulaeval saabunud rikka vene kaupmehe kingitud viietonnine kell. Üle saja vabatahtliku aitasid kella Õlimäele viia ja 64 meetri kõrgusesse kellatorni tõsta! Kellatornist on saanud omamoodi maamärk: see on nähtav kõigist paikadest Jeruusalemmas ja linna lähiümbruses.
Heilika Pikkovi Jeruusalemma-raamatus on peatükk õigeusu kiriku jõulude tähistamisest kloostris, kui iguumenja Moisseia on kutsunud kõiki oma külalistetuppa Kristuse sünni rõõmu tähistama. Lauldakse koos jõululaule, ka «Püha ööd» kõigis teadaolevates keeltes. Ja lõpuks palutakse seda ka eesti keeles laulda. Õde Cassiana teatab, et tema viisi ei pea, ja nii alustab Heilika üksi: Püha öö, õnnistud öö! Kõik on maas rahu sees. Joosep valvab ja Maarjal sääl hingab lapsuke põlvede pääl.
Edasi tsitaat raamatust: «Kuulen, et keegi laulab minuga siiski vaikselt kaasa. See on ema Ksenia. Ta vaatab enda ette, silmad maas. Võib-olla on see esimene kord, kui ta Õlimäel eesti keeles jõululaulu laulab. Mulle tundub, et oma mõtetes polegi ta tegelikult praegu siin, vaid oma lapsepõlves, Eestis. On jõuluõhtu. Ta on kirikus, oma isa süles ja lauldakse «Püha ööd»: Maga, patuste rõõm!»
Sirje Semm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)