Olgu meil tänulikkust

Js 38:16–20
Piiblitekst on Juuda kuninga Hiskija tänulaulust pärast haigusest paranemist, kui prohvet Jesaja oli andnud kuningas Hiskijale teada Issanda sõna, et kuningas Hiskija jääb haigeks ja peab surema. Sõnad «sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured» küllap ehmatavad ka meid. Aga kuningas Hiskija keeras näo seina poole ja palus nuttes: «Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu silmis hea on!» Ja Hiskija nuttis kibedasti. Nii ta sai lisaks viisteist aastat. Kas ka meiega on nii, kui saame teada haigusest või sellest, et meiegi elupäevad hakkavad lõppema?
On üks lugu kõrges eas inimesest, kelle perekonnast olid juba paljud «koju» kutsutud. Vaimselt veel väga ergas, oli ta ka meie koguduses rõõmsa südamega tegus. Kui ma teda ükskord külastasin ja me õhtupäikest vaatasime, tänas ta Jumalat, et päikest veel näha tohib. Rääkisime ka nendest aegadest, kui tal oli olnud väga raske. Kõik oli läinud hoopis teistmoodi, kui ta oli lootnud ja Jumalalt palunud.
Tema elu üle mõeldes arvasin, et ta pahandab Jumalaga. Aga ei, ta ütles, et on iga päeva eest tänulik ja palvetab: «Armas Jumal, ma ei ole väärt kogu Sinu armu ja halastust, mis mulle osaks on saanud.» Ainult siis, kui end taevase Isa juures turvaliselt tunnen, saan teda tänada kõige eest, mis ma elu jooksul olen kogenud. Jumalal on head kavatsused minuga, ja mitte ainult mu päevade jooksul siin maa peal, vaid ka igavese elu näol.
Nii ta ootab, et ma teda ka tumedatel teelõikudel usaldaks ja tema käest kinni võtaks. Kõik minu ohkamised jõuavad mu palvetes temani. Igavikus saan läbi rõõmude ja kannatuste aru, et Jumal on mind kõigis olukordades imeliselt juhatanud. Küllap olid sellele inimesele tuttavad apostel Pauluse sõnad: «Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.» (Ef 5:15–20)
Toomas Pauli artikkel «Eesti kirik getost pääsemise järel» ajakirjas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastast 1992 räägib sellest, kuidas katsetades tühisusega ei saa me ikka kirikusse inimesi juurde. Ta kirjutab: «Praegu toimub suurema suminata jumalateenistuse korra lammutamine.» Kui käia Eestimaa kirikutes, siis ongi ju pea igas oma liturgia. See kõneleb minu meelest praeguse aja vaimulike suurest egost.
On olemas kindlad piirid, millega olen üles kasvanud ja mida olen lapsepõlvest teadnud, aga praegu tundub, et need enam ei kehti. Vaimulik registreerib ilma laulatamiseta kirikus abielu. Ta ei mõista, miks ei tohiks niimoodi toimida.
Kord rääkisin ühe vaimuliku lesega ja jõudsime seisukohale, et vaimulikud on väga üksi ja kapseldunud. Nii ei peaks olema. Ametikaaslastega kokku saades olen püüdnud, et saaksime oma muredest ja üksiolemisest rääkida. See on väga raske. Keegi ei taha ennast avada.
Ometi, just seda Jeesus tahab, et me jagaksime üksteisega rõõmu ja muret, siis näevad inimesed, et vennad-õed üksteist armastavad. Ka kuningas Hiskijaga oli nii. Ta sai Jesajalt teate, et peab surema. Alanduses ta palus ja meenutas ilusaid aegu. Hiskija sai juurde 15 aastat ja oli tänulik.
Lein võib muuta ühe pere olukorda, kui lahkub pereliige. Ka siis muutub peres elu, kui lapsed lahkuvad kodust ja vanematel tuleb neil lasta oma eluga edasi minna. See võib meid vahel ehmatada ja ka hirmutada. Midagi muutub väga äkitselt. Meiegi peaksime suutma Jeesuse eeskujul kaasa elada inimestele nende muredes ja viletsuses. Aga ka rõõmudes, mida elus tuleb ette. Jeesus ju näeb meie raskusi ja tunneb kaasa, kannatab koos meiega, jääb seisma ja aitab.
Usun, et meiegi võime vanadest kiriklikest traditsioonidest kinni pidades olla tänulikud, et meile on usaldatud jagada Jumala sõna ja sakramente. Olgu meilgi siis tänulikkust, et võiksime kindlalt ja rõõmsalt uskuda Jumalasse, kellesse on uskunud eelmised põlved.
Aitäh, mu Jumal, et Sa kogu mu elu oled minusse hästi suhtunud ja mulle head soovinud. Palun nende inimeste eest, kes enam ei oska Sinult midagi oodata. Näita meile kõigile, kui rõõmus ja õnnistatud meie elu olla võib, kui me kõik Sinu kätelt võtta võime. Armas Isa taevas, sina annad elu ja sina tahad elu. Me täname Sind meie elude eest ja selle eest, et meie elusid hoiad. Hoia neid oma poja nimel igavese eluni. Aamen.

 

 

 

 

 
Jaanus Jalakas,
Kuusalu koguduse õpetaja