Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olgu meil äratundmist tõelisest väärtusest

30.10.2019 | | Rubriik: Jutlus

Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.“Mt 22:1–14

Neil päevil, kus „tõde on ametlikult surnud“ ja midagi muud paremat justkui asemele pakkuda ka ei ole, kipub asendustegevusi, ebajumalaid ja muud perifeerset ikka kokku kogunema ja kuhjuma. Kui läheb nõnda, et ebaoluline saab oluliseks ja tõsiseid asju ei võeta tõsiselt, siis võib see hägustada meie vaimulikku nägemist, tajumist ja tunnetust. Ja selle üle peamised võitlused ning vaidlused siis käivad. Meile meeldib arutleda pea lõpmatuseni selle üle, kuidas asjad ideaalses maailmas peaksid olema. Viskame nalja maailmaparandamise üle, aga üritame seda ikkagi kõigest väest teha. Ja tajume siis sellest tulenevalt, mis kõik on valesti, halvasti ja puudulik. Aga just siis ongi endiselt hea ja rõõmustav teada, et Kristuse kirik toetub ikka samale alusele, kelleks on Issand Jeesus ise (Mt 21:37,42).
Muidugi ei suru Jumal küll kellelegi midagi jõuga peale, aga meidki kutsutakse järele mõtlema, kas tahame olla viimaks peolauas või jääda sinna, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Küllap siis on oluline võtta tähendamissõnas öeldut mitte niivõrd sõnasõnaliselt, kuivõrd võtta seda tõesti tõsiselt; siis kui meil ei ole viimselt ükskõik, kuidas meie hingeasjadega on või mis neist saab.
Nagu kuningas kutsub tähendamissõnas pulmapeole, nõnda kutsub ka Jumal kõigele vaatamata oma rahvast ikka ja jälle. Aga ta ei pea seda tegema lõpmatuseni. Ja kuigi jumalikud seaduspärasused võivad kehtida ka meie inimlike arusaamistega võrreldes natuke teisiti, ei peaks me ise venitama tähtsate asjade või otsustega lõpmatuseni või jätma need üleüldse tegemata, mängides seeläbi oma võimalused maha.
Üldjuhul anti selliste pidulike sündmuste toimumise puhul kutse edasi kaks korda. Esmalt teavitades sündmuse toimumise ajast ning seejärel veel korra vahetult enne sündmust. Siin aga antakse kutse edasi nüüd veel kolmandatki korda. Jumal kasutab oma kutse edasiandmiseks sõna ja oma saadikuid, nagu ta seda ikka on teinud ajast aega kuni tänapäevani välja. Tõenäoliselt tundub tähendamissõnas nimetatud sulaste, kes saabusid lihtsa ja heasoovliku kutsega pulmapeole, tapmine ilmselge ülereageerimisena. Samas iseloomustab see üsna täpselt seda traagilist asjade käiku, kuidas ikkagi pahatihti läheb ja miks saavad kannatada ikka ja jälle sõnumitoojad, kes tavaliselt ise milleski süüdi ei ole (näiteks Lk 13:34 ja muidugi Jee­sus ise).
Küllap on paljud saanud nii mõnegi kutse mingile peole, kuhu tegelikult ühel või teisel põhjusel ei taheta minna, aga viisakus nõuab. Või siis vabandame endid välja, sest oleme veendunud, et meil on vaja olla kusagil mujal ja teha kindlasti midagi tähtsamat. Pulmakoda aga ei saa jääda tühjaks ja pidu pidamata. Jumala kutsele ei soovi ega taha paljud vastata. Aga on ka neid, kes seda teevad. Jumala kutse õndsusele, mis oli esmalt antud tema valitud rahvale, avardub nüüd kõigile võrdselt.
Pärast nimetatud kolmandat kutset oli saabunute seas nüüd nii viletsamaid kui auväärsemaid. Kutsutute seas on ära nimetatud ka keegi külaline, kel polnud vastavat pulmarõivast. „Kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27). Kutsumine on algus, äravalimine omakorda juba midagi muud. Meiegi võime olla kohal tegelikult kohal olemata. Kui me ei võta kutset ja täie tõsidusega, siis pole me palju paremad kui need, kes kutse tagasi lükkasid. Andku Jumal siis meile taipamist ja äratundmist meile pakutava tõelisest ja hindamatust väärtusest. Tänu Jumalale, et ta mõtleb meile veel.
georg.glaase1

 

 

 

 
Georg Glaase,
Jõgeva koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)