Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Olge valmis

19.11.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Lk 12:35
«Ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat koju,» kirjutab mu lemmikevangelist Luukas. Võtame lihtsama näite Eestimaa elust: pereisa tuleb koju, pereema on toa soojaks kütnud ja süüa teinud ning sõbralikud lapsed ootavad isa. Mõnus on koju tulla. Kujutleme aga vastupidist olukorda: maja on pime ja kütmata, perekond magab, kes kus ja telekas joriseb nurgas. Pole vist vaja öeldagi, kumb olukord Isanda silmis südamlikum on.
Üheks olulisemaks kogu ristiusku läbivaks teemaks on valvamine. Valvake! Ilus ja levinud mõttetera Lk 12:40 ütleb: «Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!» Algkristlaste kogudustes, kus usuti, et Kristuse taastulemine sünnib kohe-kohe, juba täna või homme, oli valvamine ärevam ja meelelisem – kes siis tahtis õndsa silmapilgu maha magada!
Johannes maalib Ilmutusraamatus pildi uuest taevast ja uuest maast, mida ta nägi taevast maha tulevat, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam (Ilm 21:1). Johannes kirjutab muu hulgas: «Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud!» (Ilm 21:4)
Sama kuulutab ette Vana Testamendi prohvet Jesaja: «Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast!» (Js 65:17) Läbi ajaloo on inimkond unistanud õndsusepäevast ja päikeseriigist, kus «hunt ja tall käivad ühes karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel». (Js 65:25)
Napis 126. psalmis leiab samuti midagi kaunist eeltoodu jätkuks: «Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke!» (126:5–6) Silmapilkne kerge viletsus annab meile ülisuure igavese au – kes kirikurahvast seda ei teaks.
Vaatleksin veel teisi selle pühapäeva alustekste Mt 25:1–13. See on kirikutes palju loetud ja pähe kulunud tähendamissõna kümnest neitsist lampidega, mis algab järgnevalt: kümme neitsit võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele (Issandale) vastu. «Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud.» (Mt 25:2) Ühest küljest tunduvad need viis mullegi inimlikult rumalad, et ei võtnud õli kaasa, kuigi Lähis-Idas on ööd täiesti pimedad. Ometi on selline inimlik rumalus mõistetav, seda on tänapäevalgi rohkesti – vaata rahva hulka ja silm tabab nii lohakust, räpakust kui ka hooletust.
Mina pole juhtunud kuulma jutte arvude sümboolikast, mis selles kirjakohas sisalduvat. Neitsisid oli kümme, nad jagunesid viieks mõistlikuks ja viieks rumalaks. Naiivsuses ja juhmuses lootsid rumalad saada õli mõistlike käest, ent neile ei antud seda. Ühiskonnas on samuti taolisi nõudlejaid ja hol-lal-laa laadi inimesi, kes ütlevad: «Andke meile! Te peate meile andma!»
Kirjakoht kümnest neitsist jagab inimkonna pooleks: kaks on ühes voodis, üks võetakse kaasa ja teine jäetakse maha. See pool ja pool kordub mitmes tekstis. Püüdkem pääseda inimkonna parema poole sisse!
Rannar Susi

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)