Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olge terved!

01.09.2006 | | Rubriik: Jutlus

Ükskord näidati televiisoris saatelõiku
mehest, kes käis aasta läbi palja jalu ja vähe sellest, et käis palja jalu, ta
käis ka iga päev ainult sportpükste väel jooksmas. Ise ütles ta, et ilmselt
tänu sportlikele ja kõrvaltvaatajale võib-olla veidi ekstreemsetele
eluviisidele oli ta viimati haige millalgi lapsepõlves. Mehel oli eluaastaid
pealtnäha seitsmekümne ringis.

Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta
palvusele, mida peeti pärastlõunal kella kolme ajal. Ja sinna kanti mees, kes
oli sündimisest saati jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette,
mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma. Kui ta
nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Siis
Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: «Vaata meie peale!» Too
jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada. Aga Peetrus ütles:
«Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse
Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!» Ja ta haaras kinni jalutu paremast
käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud
tugevaks. Ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega
pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites  Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat
kiitmas. Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks
pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis
temaga oli sündinud.

Ap 3:1–10

Ükskord näidati televiisoris saatelõiku
mehest, kes käis aasta läbi palja jalu ja vähe sellest, et käis palja jalu, ta
käis ka iga päev ainult sportpükste väel jooksmas. Ise ütles ta, et ilmselt
tänu sportlikele ja kõrvaltvaatajale võib-olla veidi ekstreemsetele
eluviisidele oli ta viimati haige millalgi lapsepõlves. Mehel oli eluaastaid
pealtnäha seitsmekümne ringis.

Need, kes nii tervislikult ei ela, kogevad
ilmselt aastas korra või paar, kui halb on olla tõbine. Kas on selleks siis
külmetushaigus või mõni muu tujurikkuja. Siis otsitakse ja tavaliselt ka
saadakse abi perearstilt.

Kuid elus tuleb ette ka hoopis tõsisemaid
ja tihti pöördumatute tagajärgedega haigusi ja vigastusi. Igal suvel vigastab
ennast vettehüppamisel kümmekond noort meest niivõrd raskesti, et ülejäänud elu
peavad nad veetma ratastoolis. Kui siia lisada veel igal aastal sadakond
liiklus- ja tööõnnetustes vigastada saanud inimest, siis on pilt üsna kurb.

Ka tänane kirjakoht räägib meile haigusest,
tänapäevaselt öelduna puudest. Puue on mingi puudujääk, mida arstid ei saa
parandada. Inimene on otsekui puudulik, tal on nagu midagi täisväärtuslikuks
inimeseks olemisest puudu.

On pärastlõunane aeg ja apostlid Peetrus ja
Johannes on teel pühakotta palvusele. Pühakoja ees näevad nad ühte meest, kes
on sündimisest saadik jalutu. Too mees on toodud pühakoja ette, et ta seal
enesele möödujatelt almust paluks. Apostlid seisatavad selle inimese ees ja
jäävad teda silmitsema. Arvatavasti tärkas nende südames kurbus ja kaastunne,
kui nad nägid seda inimlikku viletsust ja häda. Usun, et see oli seesama valu
nende südames, mida tundis Jeesus, kui Ta silmitses haigeid, kes Tema juurde
tervendada toodi.

Juudid käsitlesid haigust kui patu
tagajärge. Kas oli pattu teinud too konkreetne inimene või olid tema vanematel
suhted Jumalaga korrast ära, igal juhul oli haigus kui seisund patust tingitud.
Haigetest/patustest hoiduti kõrvale, sest patul on omadus määrida ja külge
hakata. Ei tohtinud too vaene pühakotta siseneda ega andnud talle keegi tööd,
sõpru oli tal ilmselt ainult omasuguste ringis. Tema elul ei olnud mingisugust
väärtust.

Nüüd on tema ette jäänud seisma kaks meest,
kes teda silmitsevad. Siis ütleb üks nendest: «Vaata meie peale!» Lootuses
saada meestelt midagi, millega hoida homseni hinge sees, vaatabki ta meestele
otsa. Mida muud tal teha olekski olnud, oli ta ju oma liikumatuse pärast
aheldatud sellele kohale, kus ta oli. Aga tema pettumuseks ütleb seisja, et tal
ei ole anda hõbedat ega kulda.

Missugune ülekohus, mida sa siis üldse
minust tahad!?

Aga seisja jätkab, sest kuigi tal ei ole
anda hõbedat ega kulda, võib ta anda seda, mis tal on. Ta haarab maaslamaja
ehmatuseks sellel käest kinni ja ütleb midagi ootamatut: «Jeesuse Kristuse,
Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!» Ja oh mis ime, mees ajabki ennast püsti
ja seisab, päris ise.

Mees saab üsna hästi aru, et kui tema endine
olukord oli tingitud tema või tema vanemate patususest, siis nüüd on need patud
andestatud. Patte aga saab andestada ainult Jumal. Järelikult olid need mehed
siin Jumala saadikud ja Tema tahte teostajad!

Midagi muud ei oska mees teha, kui rõõmsalt
hüpeldes ja kareldes pühakotta minna ja seal kõva häälega Jumalat kiita.

Too lugu, mis inimese traagilise aheldatuse
koha pealt on üsna tavaline ka tänapäeval, on otsekui võrdum inimkonna
patuhaigusest ja selle ravist.

Kunagi aegade alguses, kui Looja lõi kõik loodu,
lõi Ta ka inimese oma näo järele. Inimene elas harmoonilises rahus loodu ja
Loojaga hetkeni, mil ta ise tahtis hakata otsustama.

See ei pruukinudki olla puberteediealise
mäss oma vanemate vastu, vaid võis olla naiivne enese ülehindamine. Kuid
tagajärjed olid sellel sammul traagilised. Edaspidi oli nii, nagu apostel
Paulus ütleb: «Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan,
vaid ma teen, mida vihkan» (Rm 7:15).

Inimene oli aheldatud patu külge. Ta küll
püüdis seaduste ja korraldustega elada Jumala tahte kohaselt, aga need ainult
viitasid inimese jõuetusele taastada harmooniat. Kõik kuni hetkeni, mil Jumal
ise Jeesuses Kristuses ulatas maaslamajale käe ja ütles talle: «Tõuse!»

Nüüd on inimene lepitatud Jumalaga, suudaks
vaid inimene ise Jumalaga ära leppida.

Kristlastena oleme meile ulatatud käe vastu
võtnud ja meil on eesõigus tolle jalutu mehe kombel rõõmsalt kepseldes ja
karates jumalariiki minna, et seal Teda täiel häälel tänada ja kiita.

Selleks palume Tema hoidmist.

Aamen.

Image
Lembit Tammsalu
,

Hanila koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)