Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Olen majaline

24.08.2022 | | Rubriik: Kolumn


Merille Hommik.

Täitsa normaalne suvi on olnud, sest tundub, et koroonaviirus ühiskonda enam suurt ei sega. Võib jääda isegi mulje, et elu on pöördunud tagasi normaalsesse olekusse. Küll mitte lennujaamas, kus võis omal kombel kogeda pandeemia järelmõjusid: reisimised, mis jäid kaks aastat tegemata, tehakse nüüd tasa erakordse innuga.

Reisisin muu hulgas Vormsi saarele. Astusin oma reisikaaslastega Eesti Kiriku suvereisi osaliste värskeid jälgi mööda. Jõudsin Hullo küla lähedal metsas asuva parunikivini. Hiiglaslik rändrahn on tähelepanuväärne. Selle ühele küljele on raiutud saksakeelne tekst „Mälestuseks parun Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergile kui viimasele Vormsi saare eraomanikule, südamliku armastusega pühendanud tema lesk ja poeg“.

Pühendus on omamoodi tunnistus keeruliste inimsuhete kohta saarel. Vormsi mõisnik ei saanud rootsi talupoegadega läbi, sest mõlemal osapoolel oli arusaam, et neil on seoses maaga eriõigused. Arvestades seda kõlab pühendus otsekui viimane hale katse väita, et maa peaks tegelikult kuuluma saksa kolonistile. 

Parunikivi pühenduse teeb erakordseks ka see, et on rändrahnu küljes. Rändrahn on saare vanim inimmeeltega hoomatav objekt. See peaks olema vanuse tõttu puutumatu. Aga just siia on jõudnud inimese käsi, ja just kolonisti käsi. 

Selline omandikirg tekitab äraspidiseid tundeid. Üht-

äkki tundub, et kogu Maa on täis omanikke, väikseid ja suuri omanikke. Rännates näed alatasa silti: „Eramaa“ või „Eratee“. Võõra inimese õue peale niisama ei kipu, austad teise omandit. Kui keegi kipub, lausa vägivaldselt, siis tajume instinktiivselt, et see on lubamatu. 

Enneolematu omandikirg avaldub praegusel ajal Kremli tegevuses. On loodud endale luul, et teatud rahvad ja maad on tegelikult üks ning kui see praktiliselt nii ei ole, tuleb minna endale kuuluvat „vabastama“. Luul on paisunud seestumuseks. Viimasel on deemonlikud tagajärjed: keegi jääb oma maast, oma kodust ilma. Keegi sureb. 

Omandikirg on maailma ajaloos nõudnud palju ohvreid. Seda tasub meenutada, kui oma väikese maatüki peal toimetades ennast mõnikord väikse jumalakesena tunneme. 

Keerulisemaks läheb asi näiteks siis, kui RMK matkatee ääres seisad eramaa sildi ees. Matkatee pöördub 90 kraadi, sest eramaa omanikku ei saa suvaliste matkajatega koormata. Aga kuidas on eramaa sildist siiapoole jääva maaga? Kelle maad koorman ma siinpool? RMK on riigi oma, seega rahva oma, seega meie kõigi oma. Seisan oma hiiglasliku maa piiril: sealpool on eramaa, siinpool minu kui selle rahva liikme maa. Aga kui seisan teisel pool silti, oma eramaal? Ja teisel pool on minu kui selle rahva liikme maa?

Kui omandisuhted hakkavad nõnda peas segamini minema, tekib muidugi küsimus, kelle oma see kõik on. Võtame Iiobi juhtumi. Kui Iiob ja ta sõbrad olid pikalt vaielnud, ilmus Iiobile Looja. Looja andis mõista, et inimene ei suuda mõista Jumala teid. Looja teab üksipäini, miks ja kuidas ta on midagi loonud. Looja armust on Iiobil palju maad, Looja otsuse järel ta kaotab selle, Looja armust saab ta selle kahekordselt tagasi. Iiob teab, et talle on maa kasutada, et seda talle antakse ja temalt võetakse. 

Või võtame Iisraeli rahva näite. Püha maa kuulub Loojale. See antakse Iisraelile koduks. Paljud rahva liikmed võivad ennast isegi maaomanikeks pidada, sest nad korraldavad sel maal asju, harivad seda, müüvad ja ostavad seda. Aga ometi ütleb Looja Leviticuse raamatus (3Ms 25:23) Iisrae-

lile: „Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures!“ 

Mina looduna vastan siis: „Jah, Looja, oleme võõrad ja majalised Sinu juures!“ Eestis ei kehti küll juubeliaasta põhimõte ja omandisuhteid ei pöörata iga 49 aasta järel tagasi, aga õppida on mul eraomaniku ja riigiomanikuna palju. See ei ole igavesest ajast kivisse raiutud, et maa on minu oma. See on nii Looja armust. Jeesuse kuulutuse radikaalsus tabab inimliku omandi suhtelisuse põhimõtte tuuma, kui peab omandit isegi ligimeseks olemist segavaks asjaoluks. Kui Kristus kutsub, siis tuleb tema järel minna. Ükski omand ei tohiks takistada lunastust. Maasse kümne küünega kaevunud omanik ei näe taevast enda kohal. 

Olen majaline siin maal ja Maal. See annab iseäraliku vabaduse. Olen majaline mitte ainult omal maal, vaid kõikjal. Rändan külateedel põldude vahel, metsade ja rabade vahel, linnatänavatel, mererannas; tunnen kõikjal, et see on minu oma ja ei ole ka. Olen vaba seda kõike sisse hingama, silmadega ahmima, kõrvadega nautima, vajadusel äraelamiseks kasutama, aga siis ka koristama ja taastama. Saan aru, et see on Looja armust.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)