Olemusvõõrast spiritualiteedist
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Vaimulike konverents 2008 /
Uue jumalateenistuse korra autorite tegevus, nagu ajalehest Eesti Kirik aeg-ajalt lugeda võib, on teinud paljusid nõutuks. On nähtud palju vaeva (Ordo Missae’st püüdlikult näpuga järge ajades?), et oleks ikka «nii nagu roomakatoliku kirikus». Miks siis on vaja lõhkuda aastakümneid hästi toiminud kohalikku traditsiooni?
Loomulikult ei käi jutt mõne vanakirikliku palve võimalikust lisamisest armulaualiturgiasse (liturgilise) terviku huvides, küsimus on hoopis muus, ehk nagu väljendus üks mu muusikust sõber, EELK liige, olles külastanud nn uue strateegia jumalateenistust: «Aga see on ju üks teine, v õ õ r a s kirik!»
Kohaliku traditsiooni rikastamisest
Kas on tõesti tegemist vaid konservatiivsete kitsarinnalisusega, kes ei taha aru saada «uuenduste vajalikkusest» kirikus? Kui V. Vihuri ütles ühes EK juunikuu numbris teada andes, kuidas «uus laud on ju palju rikkalikum», võiks seepeale küsida: kas näiteks vana korra järgi pühitsetud armulaud polegi siis päris tõeline, või kui ikka on, siis mis saab olla sellest v e e l rikkalikum?
Traditsiooni (ka kohaliku!) austamine ja järgimine on juba iseenesest katoolse mõtteviisi tulemus. Seda mõtteviisi kandvad vaimulikud mõistavad aga hästi, et õ p e t u s (sisu) kujundab t e e n i s t u-
s e (vormi), mitte vastupidi, ja et luterliku kiriku sees pole võimalik (ega vajagi) praktiseerida olemusvõõrast spiritualiteeti, olgu see siis katoliiklik, õigeusu, baptistlik või mõni muu. Nad miskipärast ei leia ka, et kohalikku traditsiooni tuleks mitmekesistada anglikaani või rootsi luterluse mõjudega.
Palju lähedasi mõtteid
Mida on meil siis tegelikult anglikaanidega nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt ühist (v.a EELK ja anglikaani kiriku vahel enne sõda sõlmitud vastastikuse tunnustamise leping, mille vastu kirja autoril ei saa olla vähimatki) – nimetatud kiriku tekkelugugi on ju seotud õige proosaliste põhjustega? Rootsi luterlik «kõrgkirik» vaevleb aga probleemide puntras, mida on piinlik kommenteeridagi.
Missugune on siis see «eesti luterlus», nagu mõni oponent on seda kerge irooniaga küsinud? Vastus sellele on lihtne – see, mida Tartu ülikoolis on viimase (paari)saja aasta jooksul õpetatud. See ongi saksa mõjudega traditsioon, millest on välja kasvanud eesti rahvuslik teoloogia (olles küll teisemat nägu) – J. Hurt, V. Reiman, J. Kõpp ja U. Masing, kui nimetada vaid mõni nimi.
See süntees saksa ja eesti mõjudest võib tõepoolest näida paradoksaalne, aga ometi olevat Uku Masing leidnud Paul Tillichi poolt kirjapandust palju lähedasi mõtteid.
Päären Lepp
