Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Oleme usuteel otsijad ja rändajad

10.11.2006 | | Rubriik: Jutlus

«On pühapäeva hommik. Ma armastan neid pühapäevaseid hommikusi tunde nende rahu ja vaikuse ja pidulikkuse pärast. On aega mõelda enda ja elu üle. Siis, korraga kostab üle selle rahu ja vaikuse kirikukella hääl. Lööb üks kell, sellele lisandub teine, siis kolmas. Nüüd ei kata ma neid kelli kuuldes enam oma kõrvu kinni nagu siis, kui olin kõik kaotanud.

Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes – sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna –, siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!

Ii 14:1–6

«On pühapäeva hommik. Ma armastan neid pühapäevaseid hommikusi tunde nende rahu ja vaikuse ja pidulikkuse pärast. On aega mõelda enda ja elu üle. Siis, korraga kostab üle selle rahu ja vaikuse kirikukella hääl. Lööb üks kell, sellele lisandub teine, siis kolmas. Nüüd ei kata ma neid kelli kuuldes enam oma kõrvu kinni nagu siis, kui olin kõik kaotanud.

Halvad asjad tulevad ikka kõik korraga: kaotasin töö, naine ei tahtnud niisuguse hädavaresega enam koos elada, võttis lapsed ja läks minema. Ma ei leidnud kusagilt rahu ega lohutust. Kirik, mille liige olin olnud, jäi võõraks. Ometi olin ju seal pea igal pühapäeval käinud. Miks Jumal minuga niimoodi tegi? Millega ma selle ära olin teeninud? Kus on see armastav Jumal, kellest igal pühapäeval kirikus räägitakse? Minu jaoks polnud armastavat Jumalat enam olemas. Jah, ma vihkasin Teda, nii nagu tundsin, et Tema mind vihkab. Ent ometi ei loobunud ma Temaga rääkimast. Ning ühel hetkel, kui olin ennast Tema vastu jälle välja valanud, saabus rahu. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Vastuseid, mida olin oodanud, ei vajanud ma enam, sest polnud ühtegi küsimust. Tean ainult, et Tema minuga kõneles. – Kirikukellad on nüüdseks minu jaoks kutse. Ja ma panen ennast valmis, et minna kohtuma oma Jumalaga.»

Niimoodi rääkis mulle oma lugu üks keskealine mees. See on nagu tänapäeva toodud lugu Iiobist, vagast ja jumalakartlikust mehest, keda Jumal rikkalikult oli õnnistanud. Ühel hetkel muutus aga Iiobi jaoks kõik. Senine ilus elu oli pöördunud katastroofiks: üksteise järel tabavad Iiobit kaotused, ta jääb ilma oma varast, perekonnast ja tervisest. Esmalt lepib Iiob küsimusi esitamata kaotuse ja kannatusega: «Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud! … Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma head, aga mitte kurja?»

Kuid ühel hetkel toimub pööre. Sõbrad on kuulnud Iiobi kannatusest ning tulnud teda vaatama. Vaikselt kannatavad nad koos temaga. Me ei tea, mida mõtlesid sõbrad tol hetkel, kuid ilmselt oli selles vaikimises mingi etteheide: «Sul oli kõike, vara, peret, tervist – selle kõige olemasolu näitas, et Jumal sind õnnistanud oli. Mida oled sa teinud, et Jumal oma õnnistuse sinult ära võttis? Midagi peab ju olema, et ta sind nüüd niimoodi karistab.» Vahest olid need mõtted ka Iiobi peas. Ning pole need mõtted meiegi päevil võõrad – tegija saab oma palga.

Ent Iiob lükkab selle mõtteviisi ümber. Ta tõstab protesti Jumala vastu. Mitte see, et ta kehaliselt kannatab või et talt kõik ära on võetud, ei pane teda niivõrd kannatama, vaid see, et Jumal teda ebaõiglaselt kohtleb. Iiob kinnitab oma süütust sõprade, iseenda ja Jumala ees. Talle on mõistmatu, miks Jumal vaga inimest karistab. Jumalast on saanud Iiobile vaenlane.

Ägedale protestile järgneb resignatsioon, Iiob kaebab mitte ainult enda, vaid kogu inimkonna pärast: «Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.» Inimene on nõder ja patune olevus, veelgi enam, ta on pattu aheldatud ning mitte miski ei suuda teda sellest olukorrast välja tuua. Ning sellist tühisust peab Jumal silmas, Ta tahab temaga koguni ükskord kohtusse minna, et seal siis inimese tegude üle aru pärida, teades, et inimene alati Jumala ees süüdi jääb. Iiob palub, et Jumal kordki oma pilgu inimese pealt ära pööraks, siis saaks see hinge tõmmata, korrakski rõõmu tunda nendest piiratud päevadest, mis Jumal talle andnud. Rõõmustada kui päeviline, kes oma päevatöö teinuna õhtu viimaste vabade tundide puhkust võib nautida.

Iiob nõuab, et Jumal temaga räägiks. Ta julgeb minna isegi nii kaugele, et süüdistab Teda ja nõuab seletust oma kannatusele. Lõpuks Jumal vastab, aga see vastus on Iiobile pigem korralekutsumine kui enesele õiguse saamine. Kas Iiob kogeb kõigele vaatamata igatsetud armulise Jumala pöördumist enda poole? Kas saab ta vastuse oma kannatuse küsimusele? Vahest polnudki Iiobile need küsimused enam tähtsad. Tähtis oli hoopis see päris uus jumalakogemus, Jumala olemuse, Tema suuruse ja suveräänsuse tunnetamine, mis purustas kõik senised inimlikult piiratud ettekujutused. See kogemus on Iiobile midagi nii erilist, et ta Jumala ees põrmu langeb ning tunnistab: «Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.»

Jutluse aluseks olev tekst kirjeldab ühe inimese suu läbi terve inimkonna sügavat kannatust. See ei ole mure igapäevase toimetuleku pärast, vaid midagi märksa sügavamat, see on küsimus inimese ja Jumala vahekorrast. Meie olukord on teistsugune, kui oli Iiobil. Meie ei pea pimeduses kobades Jumalat otsima, sest Jumal on meile halastanud ning Jeesuses Kristuses pööranud meie poole oma armastava palge. Siiski oleme veel usuteel otsijad ja rändajad. See tee pole kerge, sest Jumala järgi küsimine viib meid varem või hiljem paratamatult vastamisi iseendaga. See, mida me iseendaga silmitsi seistes kogeme, võib meie jaoks osutuda iioblikuks katastroofiks. Peame palju jõudu ja meelekindlust omama, et näha, kuidas senine müüt meeldivast isiklikust minast tuhaks variseb ja me oleme eimiski. «Kus pole midagi, seal on Jumal,» on öelnud iiri kirjanik Yeats. Vahest ei jõugi me isikliku sügava kannatuse kogemuseta allikale, vahest peamegi põrmu langema, et kogeda Jumala ja Tema armastuse suurust, Tema, kes meie peale halastades meie eest kannatas, suri ja üles tõusis.

Aamen.

Image
Pille Heckmann-Talvar,

,

õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Oleme usuteel otsijad ja rändajad”

  1. Külaline ütleb:

    Jutlus on kirjutatud minu synnipaeval ja ko^lab nagu katkend minu elust.Sinu endine tanulik koleeg,kes nyydseks elab Iirimaal

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)