Esileht » Teemad » Temaatiline »

Oleme siin vaid teelised, kes on ajutiselt uluall

16.11.2010 | | Rubriik: Temaatiline

Lugematult palju hapraid leeke kühmus kalmude kohal. ErakoguLugematud tulukesed hubisemas novembriöös. Lugematult palju hapraid leeke kühmus kalmude kohal … Kohtumised, millest ainus nähtav jälg vaid hubisev küünlaleek.
Nii erinevad on hingede jäljed, mida lahkujad on jätnud elavatesse. Mõned aastatetagused, mõned aastakümnete tagused, mis ikka veel valutavad. Mõned liiga värsked, selleks et jõuda armistuda … Kas on üldse võimalik, et kalli inimese kaotuse valu kunagi ununeb, et need haavad enam haiget ei tee?
Ja see on tõde
Kuhu põgeneb kristlane oma valuga? Ikka Jumala juurde, sest Jumal on ainus, kes saab meie koorma ära võtta ja selle asemele anda hingerahu.
Jumala sõna, mis on kristlase igapäevane vaimutoit, muudab meie appikarjuva hinge alandlikuks ning täidab selle teadmisega, et nõnda on õige, nagu on. Sest kõik on Jumala oma, nii aeg, inimesed kui ka elu.
Apostel Paulus kirjutab: «Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ja nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealseid asju.
Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.» (Filiplastele 3:18–21)
Kindlasti ei ole see tekst ühelegi valutavale hingele esmapilgul lohutuseks. Liiga kõva kõne!
Kuid kui sellesse süüvida, siis mõistame, et kuidas iganes me ka Jumala sõnasse suhtume, leppides sellega või mitte, ei muuda see mingil määral Jumala sõna ennast. See jääb endiselt muutumatuks. Ja see on tõde.
Apostel kirjutab: kui me taotleme maapealseid asju ja meie vajadused on meie jumalad, siis oleme Kristuse risti vaenlased, meie ühiskond ei ole siin, vaid on taevas.
Meil on oma valu
Kui hingerahu piirdub üksnes meie mina-isikuga, on see meile hukatuseks. Inimese mina ei talu valu ega alandust. Rääkimata sellest, et ta suudaks leppida kalli inimese kaotusega. Mitte millegagi ei suuda lohutada ema, kes on kaotanud oma armastatud lapse. See tundub ülekohtuselt ebaõiglasena.
Aga Jumal andis oma Poja, et meil võiks olla rahu. Kristus loobus oma elust, läks surma sinu ja minu eest. Miks Ta seda tegi? Armastusest. Sest teisiti ei saanud … nõnda on Jumal armastanud sind ja mind. Kuid see kõik ei lähe meile hetkel korda.
Meil on oma valu. Ja kas see suudab minu või sinu valu mingil määral leevendada, kui teame, et keegi kusagil on pidanud veel rohkem kannatama? Kindlasti mitte.
Kui meil on lootus
Kuid Jeesus Kristus ei ole keegi kusagil, vaid on meie Lunastaja, kellest otseselt sõltub, mis meist edasi saab. Kristuse ristisurm ei ole võrreldav meie lähedase kaotusega, kellest meid vaid ajutiselt on lahutatud, ja kui aeg täis saab, jälle kokku viiakse. Temast sõltub otseselt, kas me pääseme taevase Isa juurde või ei, sest üksnes Tema tunneb teed.   
Nii kõrgel kui taevas on maast, nii palju kõrgemad on Jumala mõtted inimese mõtetest. Kuidas me võiksimegi siis taibata, milline on Jumala plaan meie elude jaoks ja miks üks või teine olukord meile nii haiget teeb.
Kui mõistame, et oleme siin vaid teelised, kes on ajutiselt uluall, saame hakkama ka kõige valusamates katsumustes, teades, et needki on ajutised.
Ja kui meil on lootus, et kord kohtume Jeesusega ja ka oma kallitega, kes meile siin maises elus kingitud on, siis on hingel kergem. Ja tänu täidab südameid.
Liive Koppel

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)