Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Oleme näinud ühe riigi kujunemist

21.02.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Haapsalu Püha Johannese koguduse Soome sõpruskoguduse Korsnäsi õpetaja Guy Kronqvist on saanud 2010. aastal Haapsalu koguduse teenetemärgi. Pildil koos piiskop Tiit Salumäega, sõbrad ligi 30 aastat. Kristel Üksvärav

1989. aasta jaanuaris küsiti minu käest, kas tahaksin võõrustada üht Eesti kirikuõpetajat ja tema abikaasat ning võimalusel korraldada Korsnäsi koguduse liikmetega kohtumisõhtu.

Kuni 1980. aastate keskpaigani ei teadnud meie piirkonnas elavad inimesed eriti palju Eestist. Nõukogude Liitu peeti tihtipeale üheks suureks riigiks ja meieni jõudsid uudised Moskvast ning Leningradist. Erand oli 1986. aasta, mil õppisime tundma Tšernobõli linna nime. Glasnost ja perestroika olid kaks venekeelset sõna, mida lugesime 1980. aastail uudistest. Koos Gorbatšovi aja muudatustega hakkas meieni jõudma uudiseid ja infot ka selle suure riigi teistest osadest. Seega, kui meile pakuti võimalust vastu võtta külalisi, kes oskasid rääkida, milline on tegelik olukord Eestis, olime loomulikult elevil ja huvitatud.
Kirikuõpetaja, keda võõrustasime, oli Tiit Salumäe koos abikaasa Liaga. Sel jaanuarikuisel õhtul kuulsime, et kogudustes on uuesti alustatud pühapäevakooli tegevusega, et inimesed julgevad taas lasta ennast ja oma lapsi ristida. Otsustasime teha vastukülaskäigu Eestisse ja Haapsallu niipea kui võimalik.
Meie külaskäik sai teoks juba sama aasta septembris. Meile kõigile oli see justkui ühe seikluse algus ja harukordne kogemus. Kohtusime rahvaga, kes võitles selle nimel, et jälle tõusta tuhast. Jõu ja julguse said nad oma kultuurist ning tugevast soovist olla uuesti omaenda peremees. Räägiti laulvast revolutsioonist, mis kulmineerus 1991. aasta augustis. Kuulsime sõjaväe ja tankide tulekust Tallinna, aga et telefoniliinid ei töötanud, puudus meil teadmine, milline on olukord Haapsalus.
Suur impeerium väikese eesti rahva vastu! Täpselt nagu hiiglane Koljat seisab karjase Taaveti vastu. Keegi ei uskunud, et Taavetil oleks selles olukorras võimalust. Kuid need, kes jäävad kindlaks oma veendumustele ja identiteedile, on tugevamad kui need, kellel on toores võim. Eesti iseseisvus taastati verevalamiseta, ühise tahte ja kultuuri jõul. Selle juures oli veel üks tähelepanuväärne komponent.
Praegusel ajal ei kuule enam kuigi tihti neid ilusaid ülevaid isamaalisi laule. Et ühte riiki üles ehitada, ei piisa ainult võõra võimu alt vabaks saamisest. Vaja on ka kokku sobitada mitmesugused rahvus- ja huvigrupid. Vaja on üles ehitada õiglane ühiskond, kus igaühele on koht. Riigi tegelik kujunemine toimub argipäeva kaudu, kuid see töö jääb sageli nähtamatuks.
Aeg pärast taas saavutatud iseseisvust ei olnud eesti rahvale lihtne. See oli keeruline aeg, mil sageli oli puudus isegi kõige tavalisemast, igapäevaseks eluks vajalikust. Nii meie Korsnäsist kui ka paljud teised tahtsid aidata ja toetada võimaluste piires. Tahtsime aidata nii materiaalselt kui ka vaimselt. Meie toetus õnnestus mõnikord paremini, mõnikord mitte nii hästi, kui olime soovinud. Loodame siiski, et saime olla teiega oma mõtteis ja palveis.
Eesti luterlik kirik ja kogudused on elanud ja tegutsenud nende keeruliste ajaloosündmuste ajal. Seisnud katsumuse ees, kuidas jääda püsima ateistliku ühiskonnakorra tingimustes. Järgnes paljude inimeste uudishimulik otsingute aeg.
Kirikuõpetajad, koguduste töötajad ja vabatahtlikud töötegijad on läbinud ajalõigu, mil nad kõigepealt olid soovimatu element ühiskonnas, seejärel mõnda aega olnud suure ühiskondliku tähelepanu all, kutsutud ja nõutud külalised kõikvõimalikel üritustel ning nüüdseks saanud kõrvuti teistega ühiskonna tavapäraseks osaks.
See kehtib ka koguduste kohta, kus pärast neid keerulisi ja elevust tekitanud aastaid tuleb iga päev korraldada ja arendada koguduseelu, olla misjonäri ja diakooniatöötajana nähtav oma kogukonnas, hoolitseda oma kiriku ja selles oleva kultuuripärandi eest. Selleks tegevuseks tuleb meil leida vahendeid.
Rääkides vahendeist mõeldakse esimese asjana rahast, kuid rahast üksi ei piisa. Raha on probleem nii vaestele kui ka rikastele, ütleb üks meie vanasõna. Eelkõige vajame oma kogudustes ja kogu ühiskonnas inimesi, kel on soov midagi teha, kes on pühendunud nii oma mõtetes, südames kui ka tegudes ja seega elavad kui Kristuse ihu. Teie kogudus väärib selle poolest suurt tunnustust.
Meie õnnesoovid Eestile iseseisvuspäeva puhul 24. veebruaril! Sellest, kuidas teie riik 1918. aastal oma iseseisvuse saavutas, võime lugeda vaid ajalooraamatuist. Kuid jälgida teie riigi iseseisvuse taastamist ja sellele järgnenud arengut nii lähedalt ning sellele kaasa elada on olnud erakordne kogemus. Jumal õnnistagu Eestit ja Eesti kirikut!
Guy Kronqvist,
Korsnäsi koguduse õpetaja

Tekst on ilmunud Haapsalu koguduse kuukirja Johannese Sõnumid juhtkirjana veebruaris 2013.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)