Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Oleme kõik kutsutud olema Kristuse kujuks

17.10.2018 | | Rubriik: Jutlus

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! Rm 12:21

Laupäeval on hõimupäev – mõtleme oma rahvale ja vennasrahvastele, kelle keel ja seega ka maailmatunnetus on meile lähedane. Aga eks me mõtleme samas ka üldisemalt rahvuste peale, sest kõigil on ju omad hõimurahvad. Näiteks juudid ja palestiinlased on mõlemad ühe semiidi hõimu rahvad. Nõnda kui meie oleme hulga teistega soome-ugrilased.
Rahvastele mõeldes tuleb Piiblist meelde Paabeli torni lugu, kus erinevad keeled olid inimestele saadetud nende ülbuse pärast, et toona omaenese jõuga vägisi taevasse pürgijaid segadusse ajada. Ühine keel ja seega ka ühine maailmatunnetus on väga võimas jõud, mida saab kasutada nii heal kui ka halval eesmärgil. Mõnesaja aasta eest, kui oli rahvaste ärkamise aeg, õpiti oma keelt taas rahvast ühendava jõuna kasutama. Seni oli keel ühendanud pigem seisusi: haritlastel oma, mõisnikel oma ja lihtrahval oma keel ning neilgi omad eri keeli kõnelevad ringid. Aga ärkamise ajal said seisustest olulisemaks palvemajas ühiselt tunnistatud usk ning omakeelsest Piiblist õpitud kirjakeel ja lugemise rahvuslik uhkus. Sellesama ühtse rahvuse väega sai võidetud vabadussõda ning laulev revolutsioon.
Ühine keel ja ühine meel on suur jõud ja väärtus. Aga väärtus võib teatavasti olla nii positiivne kui ka negatiivne. Ei ole vahet ja pole oluline, millisest hõimust sa oled – kõik rahvad on vägevad. Oluline küsimus on, kas oled Jumala rahva liige. Rahvuslikust ühtekuuluvusest ja ühte hõimkonda kuulumisest saame ammutada väge, aga tarkus seda väge kasutada tuleb Jumalalt. Kui ei tule Jumalalt, siis võib tulemus olla hirmuäratav – seda oleme pidanud lähiminevikus üle kogu maailma mitmel moel taluma. Olgugi meil vägev rahvus ja rahvuslik uhkus, päästetakse ikkagi vaid need, kes hüüavad appi Jumalat – kes Jumala abiga oma jõuvarusid rakendavad.
Ilmamaa äärteni on kostnud kuulutus Jumala tegudest ja Jumala sõnast. Aga kas see kuulutus on jõudnud ka minu sõprade ja kodakondseteni, laste ja lastelasteni? Kas Jumala eesmärki seadvad sõnad on ka minul iga päev kasutuses või koguvad riiulil tolmu? Ei loe see, millisesse aatelisse keskkonda oleme sündinud. Meie saatuse määrab see, kas hüüame appi Jumala nime ka siis, kui oma jõud tundub olevat suur – kas märkame suure jõuvaruga aegadel anda head hoogu õiges suunas, et saaksime rasketest aegadest sellesama hooga läbi. Meil tuleb oma elu suund ja jõuvarude kasutus Jumala abiga paika panna.
Kui mõni vaatab ehk võõriti paavsti peale, keda Kristuse asemikuks nimetatakse, et mida ta endast õige arvab, siis tegelikult oleme kõik kutsutud olema nõndasamuti Kristuse kujuks, Kristuse kehastuseks, kes teeb Jumala tegusid ja armastab ümbritsevaid, nagu Kristus meid on armastanud. Kui Luther kõneles koguduseliikmete üldisest preesterlusest, siis ei pidanud ta kindlasti silmas seda, et preestreid ei peaks enam olema või et nende rolli peaks kuidagi kahandama. Vastupidi: Lutheri mõte oli, et igaüks peaks nõndasamuti oma kaaslaste teenimisele pühenduma eestpalve ja Jumala sõna kuulutamisega, nagu seda teeb koguduse preester.
Teie olete maa sool ja maailma valgus ning teie kaudu jõuab Jumala sõna te kodudesse ja sugulaste ning sõprade ringi. Kui te kuulutate neile Jumala sõna, siis nad saavad uskuda, muidu mitte. „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.“ Paraku jõuab sellise imetluse juurde alles inimene, kes on Jumalasse kasvanud, kelle juures kuulutus on vilja kandnud ja kes pruugib Jumala sõna nüüd igapäevase meeleparanduse eesmärgil. Kes aga Jumalat veel ei tunne, võib kuulutajasse tõrjuvalt suhtuda. Kui aga meie eellastest kuulutajad oleksid sellest end heidutada lasknud, poleks meist siin ühtegi Jumala tundjat ja elaksime oma usu poolest koopainimese tasemel, nagu seda võib paraku sageli näha. Kõigepealt šamaanid ja siis käemärgid koopaseinal ja siis üksnes värvilised mummud – nõnda juhtub, kui kristlased ei tihka oma mugavusest välja astuda ja teistelegi Jumalat kuulutada.
Kui Paulus meenutab siin Jesaja sõnu: „Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad“, siis võib seda võrrelda tekkepõhise raamatupidamisega. Jumal on oma sõna öelnud ja ideede maailmas on see juba tehtud. Aga ideaali ja tegelikkuse vahel on see muhv või ühenduslüli, keda nimetatakse inimeseks. Jumala sõna saab siin inimeste valitseda antud maailmas tõelisuseks üksnes sedavõrd, kuivõrd meie inimestena seda ellu viime.
Olgem siis usinad ammutama väge kõigest sellest heast, mis Issand me ümber on loonud: olgu selleks rahvus- või hõimukaaslased või ka üks hea hommikukohv – tõesti kõigest. Ja kui olete saanud piisavalt jõudu, et teha üks otsus, siis paluge Jumal appi, seadke siht ja tehke ettevõetu tõeks. Aga kõike seda ikka üksnes Jumala juhatusel ja õnnistusega.

NugaJaan_2014

 

 

 

 

Jaan Nuga,
Harju-Jaani koguduse õpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)