Oleme inimestena need, mida loeme

Soovin lugemisaastal veidi mõtiskleda, mida me kristlastena loeme.
Henri J. M. Nouwen arutleb vaimuliku lugemise teemal raamatus «Siin ja nüüd. Püha puudutus argipäevas» (Logos, 1999): «Vaimuliku elu oluliseks koostisosaks on vaimulik lugemine. Vaimuliku lugemise abil kujundame selle, mis meie meeli juhib.»
Elulood ja mõtteterad
Viidates sellele, et keskkond pommitab meie meeli päevast päeva loendamatute piltide ja sõnadega, küsib Nouwen: kas me soovime, et meie meeltest kujuneks maailma prügikonteiner? Seda mitte soovides tuleb appi võtta distsipliin. Ta leiab kasuliku olevat hoida käepärast raamatuid, mis meie hinge toidavad ja Jumalale lähemale toovad.
Olen Jumalale tänulik aegade eest, mis on teinud Eestimaal võimalikuks Piibli kõrval nii mitmekülgse kristliku kirjanduse kättesaadavuse. Olgu need siis jutluste kogumikud, palveraamatud, usklike inimeste elulood, luule- ja mõtteterade kogud, teoloogiaalane õppe- ja teatmekirjandus või hingehoidlikud raamatud.
 Algaja pühapäevakooliõpetajana 1990ndate algul aitas mind palju D. A. Seamandsi «Ja mina annan teile hingamise». See raamat ühendab Piibli teoloogia, psühholoogia ja praktilise terve mõistuse ning näitab, kuidas me võime jäädavalt vabaneda oma sisemisest kaosest. Loetu abil leidsin, kui oluline on teada oma hingehädade põhjusi ja kui palju aitab minevikusündmuste analüüs endaga rahu tegemisel.
Kasvame vastuste suunas
Henri J. M. Nouweni sõnul ei ole küsimus üksnes selles, mida me loeme, vaid ka selles, kuidas me loeme. Kui loetakse vaimulikult, siis tähendab see, et laseme Jumala Vaimul end kasutada ja leiame oma elule mõtte. R. M. Rilke sõnul «me kasvame vastuste suunas».  
Mõnikord piisab aga raamatu kaanele pilgu heitmisest, et teema üle järele mõelda. 1934. a Pilistvere koguduse poolt välja antud raamat kannab pealkirja «Miks olen mina Eesti Ev. Lut. kiriku liige?». Selle lõpus mõtiskleb piiskop H. B. Rahamägi, mis on inimese kirikusse kuuluvuse tunnistuseks.
Jaak Ausi ja Meelis Holstingu kannab pealkirja «On seal keegi?». Kui mõelda, et ühe 500 istekohaga kiriku tavapühapäevane kogudus mahub altariruumi ära nii, et võõras tulija võib samamoodi küsida – on seal keegi? –, siis mõtlemisainet peaks igale kristlasele jaguma.
Nii hingehoiukursusel kui religiooniantropoloogia magistriõppes õppides olen leidnud lugemisvara, mis vaimulikult kasvada aitab, suure rõõmuga olen seda jaganud oma koguduse raamatuhuvilistega.
Jumala sõna paremale tundmisele kutsub apostel Paulus kristlasi ka oma kirjas roomlastele: «Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (12:2).  

Taime Põld,
Nõo koguduse liige