Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ole püsiv ootuses ja palves

14.12.2011 | | Rubriik: Jutlus

Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks? Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest. Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas. (Js 29:17–19)

Kristuse tulemise aeg kannab endas kahesugust tähendust. Ühelt poolt on selleks inkarnatsiooni müsteeriumi taasläbielamine ja Jeesuse sünni ettekuulutus, teisalt kõneleb advent meile Issanda taastulekust aegade lõpul, n-ö eshatoloogilisest mõõtmest. Kumbki tulek on teisest erinev, aga nad on omavahel seotud seeläbi, et mõlemad teadvustavad meile Jumala aktiivsest sekkumisest maailma asjadesse.
Aga kuidas seostub Kristuse tulekuga Jesaja sõnum ülaltoodud kirjakohas (Js 29:17–19)? Miks räägib prohvet just Liibanonist? Muistseil aegadel tundsid heebrealased Palestiina põhjapiiril paiknevat Liibanoni kui võimsate mäeahelike ja viljakandvate orgude maad, kus leidus rohkesti metsa – see piirkond omandas nende jaoks paradiisi maine. Jeruusalemma tempelgi oli ehitatud liibanoni seedripuidust.
Heebrealased uskusid, et Jumal mõistab kohut Liibanoni üle selle elanike ebajumalate kummardamise pärast; siiski arvati see piirkond olevat Issanda armu all. Ka praegu lummab sealne huvitav maastik rändurit oma kauni loodusega.
Liibanoni erakordne looduslik ilu ja orgude aastaringne viljakus on inspireerinud prohvetit kasutama seda kui lunastuse võrdkuju. Prohvet näeb oma vaimusilmas, et kord saabub aeg, mil isegi kõrbele saab osaks Jumala au ja see muudetakse Liibanoni sarnaseks. See tuletab meelde, et Jumala käes ei ole ükski asi võimatu – veelgi enam, võimatuna näiv saab võimalikuks, kui ta kaotatud paradiisi ilu armulikult taastab.
Advendiaja sõnum kõneleb uuest tegelikkusest, mida me veel oma silmaga ei näe – see on prohveti nägemus õiglusest, mis tõotab püsivat rahu ja tulevikulootust, ja sellisest kirkusest, mille üle ei ole pimedusel võimust. Iga advendinädalaga jõuame oma vaimsel rännakul lähemale tõdemusele, et jõuludel on eriline tähendus ning et sellel miskil, mis on tulemas, on meie elu muutev kvaliteet.
Advendiajal viibime alles ooteseisundis. Mida me aga ootame? Ootame seda, et asjad saaksid korda, et õiglus võidaks. Loodame helget tulevikku. Selles mõttes on advent mõneti paradoksaalne aeg, sest igavikuline perspektiiv eelmisest liturgilisest aastast tuleb uude tsüklisse kaasa ja annab kirikuaasta algusele ebamaise värvingu kuulutusega Issanda tulekust ja viimsest kohtupäevast ning uuest taevast ja uuest maast.
Tegelikus elus on aga nõnda, et jõulude lähenemine ei pane vähihaigust taanduma ja väeteenistusest pühadeks koju saabujad ei tähenda seda, et sõda on lõppenud, või et uusi töökohti on järsku juurde tulnud ja inimestevahelised pinged on kadunud. Jeesuse sünd ei tähenda, et kellegi lapse või elukaaslase surma saaks olematuks muuta või edasi lükata. Ja kuni me oma kaotustest ja leinast valjusti ei kõnele – kuni me avalikult ei kuuluta, et Jumal tunnistab iga inimese tegelikkust ja väärtustab seda –, seni tunnevad meie koguduseliikmed end nimelt advendiajal üksi ja mahajäetuna. Ehk enam isoleerituna kui ühelgi teisel ajal kirikuaastas.
Aga advendiaja paradoksaalsus peitubki selles, et meie endi teadmata teeb Jumal meile südamepõhjast tuleva armurikka kingituse. Advendiaeg kutsub meid aususele ning häälestab olema ootel ka siis, kui kogu maailm peaks meid veenma sellest ebamugavusest loobuma ja püüdma vaigistada lõbususega. Advent kutsub meid olema ärkvel ja valvsad, öeldes: ole püsiv ootuses ja palves, märka ligimese vajadusi, aktsepteeri kannatust ja leina! Kui kogudus ei kuule meie ausat tunnistust, oleme ühe pulga peal ärimaailma tegelastega, kelle eesmärgiks on muuta pühad hea enesetunde süstiks, mis annab kannatajale vaid ajutist leevendust.
Me püsime ootuses, sest maailm vajab päästet. Me peame kinni tõotusest nende pärast, kes tunnevad end hüljatuna, ja ka meie eneste hüljatuse tõttu.
Advendiajal muutume me kõik – ja sõnakuulutajad kõigepealt – hüüdjaks hääleks kõrbes, valmistamaks Issandale teed. Me kuulutame, kuigi me veel ei näe või näeme üksnes ähmaselt, lootust lootusetuse kiuste, rahu lahkhelidele vaatamata ja rõõmu ning kõikeandestavat armu tänapäeva maailmas, mis seirab meid ükskõiksel pilgul.

Nelli Vahter
,
Chicago Esimese koguduse õpetaja

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!
(Ilm 1:18)