Olavipäev Vormsil

Selle suve tegid eriliseks mitmed toredad sündmused, jaanipäev ja madlipäev Ridala mäel tõid rahva kokku ja olid tujuküllased. Aga tegelikult kõige suuremaks elamuseks sai Vormsi olavipäev.

Vormsi on armas ja kodune paik, ainult natukene mitme maa ja mere taga. Sinna saarele sattumine tuleb ette planeerida ja pisut on vaja ka korraldada. Aga teadmine, et sealpool vett on alati siiralt rõõmus ja külalislahke pererahvas, teeb südame juba ette soojaks. Nii ka seekord.

Sedapuhku oli nii, et küllakutse tuli ainult mõni päev varem, autoga praamile sai pisut vara ja pisut hilja. See aga omakorda andis üsna mitu vahvat lisatundi kohapeal olemiseks. 

Tore on kogeda, kuidas kiriku nimipühaku mälestuspäev on saanud „saareriigi“ pealinna Hullot valdavaks sündmuseks. Tore on ka see, et väike kivikirik on taas elule äratatud ja et see tähendab just kohalikele üliväga palju. 

Olavipäev oli tihe ja sisukas, palju toredaid kohtumisi, palju põnevaid lugusid. Kohalikul kogudusel olid külas sõpruskoguduse inimesed. Nende särasilmad ja rõõm andis innustust juurde, Taevariigi teenistuses olla on tõesti üks suur lust!

Ilmselt andis palju mulle endale ka reisiseltskond, kellega koos sellel kaunil päeval saarel ringi seiklesin. Olin koos tütre ja tütretütrega. Kolme põlve naised vahtisid pikisilmi merele, kas laev paistab juba! 

Ilmselt ei tasu Vormsil väga hämmastuda, kui näed rahvariideis inimesi. Naiste rahvarõivad on nii vahvad ja neid kantakse tõelise uhkusega. Vormsil ei tekita imestust ka see, kui külla tulnud rootslased kannavad rahvariideid, nemadki teevad seda suure uhkusega. Aga kui õhtusele kontserdile kirikus saabus tosinkond setu rahvariides külalist, olin küll tõelises hämmingus.

Kirikus oma tütre kõrval istudes meenus mulle minu jõudmine Läänemaale seitsme aasta eest. Enne veel, kui Haapsalusse asusin, olin koos pühapäevakooliõpetajatega Vormsil suveseminaril. Siis pidasime Eha Kraftiga palvuse. Otsustasime nii, et kuna oleme mõlemad vaimulikud, kanname ka ametirõivaid. 

Albasid selga pannes selgus, et Ehal olid jalas lõbusad rihmikud, aga ametirõivaid kandes peavad jalanõud ju olema korrektsed – mustad ja kinnised. Mis siis nüüd teha? Otsustasime, et teenime hoopiski paljajalu. Mõlemad! Kui tütrele rääkisin, küsis ta, kas keegi pilti ka tegi. Ilmselt ei teinud, aga see pilt jäi mällu. Nii on Vormsi taaspühitsetud kirik õpetanud alandlikkust ja teenimist kasvõi paljajalu.

Tuttavad paigad vanade mälestustega, kuid pisut uuemas kontekstis annavad hingerahu ja toovad muheluse suunurka.

 

 

 

 

Küllike Valk,

Lääne abipraost