Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Õitsvate sinililledega uude aastasse

25.12.2019 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Esmaspäeval, päev enne jõululaupäeva, tundub tõenäoline, et suur igatsus valgete jõulude järele ei täitu, ent valgust, mida kanname südames ja mida kingib jõululapse maailma sündimine, jagub, sellest pole puudust.
Talvise pööripäeva järel võivad kergemalt ohata need, keda hilissügisene pimedus ja pori on morjendanud. Iga järgnev päev on nüüd kukesammu võrra pikem eelnevast. Kindlasti jääb see detsember meelde selle poolest, et metsast on leitud õitsvaid sinililli, aedadest nartsisse ja priimulaid. Loodus on meie laiuskraadile omase rütmi kaotanud ja tahes või tahtmata kinnitab see väiteid, et kliimaga pole asjad korras.
Ees seisab aastavahetus. Aasta viimasel päeval on inimesed ikka mõelnud möödunud aastale. Meenutame oma isiklikku elu või perekonda puudutanud rõõmusid ja muresid. Üks ajaperiood lõpeb, teine saab alguse. Kõik see tuletab meile meelde aja kulgemist, ent ka seda, kes on aja peremees. Meie elu ei sõltu vaid maailmas valitsevatest võimudest ja seadustest, meie elu on Jumala kätes vaatamata sellele, kas seda märkame või mitte.
Aasta lõpp annab meile ka võimaluse tänamiseks kõige hea eest, millest osa saime. Samuti järelemõtlemiseks, mida on aastast õppida; annab võimaluse tehtu hindamiseks, kahetsuseks, kui asjad on ülekäte läinud. Ka liiguvad mõtted neil viimastel päevadel kõigi nende armsate peale, kes sel aastal surma läbi on meie seast lahkunud. Mõtleme nende peale, mälestame neid surnuaial käies ja kalmule küünla jättes. Kõik see käib inimese elu juurde.
Ka see, et iga uus aasta ja tegelikult iga uus päev on märk sellest, et Jumal annab meile uue võimaluse uuesti alustada. Uuesti alustada, et elada oma elu paremini, elusamalt.
Kätlin Liimets

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)