Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Õigused on, kas ka võimalused?

30.11.2016 | | Rubriik: Ühiskond

1992. aasta ÜRO üldassamblee otsuse kohaselt tähistab kogu maailm 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

See on päev, mil tuletatakse meelde, et juba 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigused kehtivad ka puuetega inimestele, ilma ühegi erandita. Poliitik ja muuseumitegelane Ants Leemets on väljendunud veelgi radikaalsemalt, öeldes, et puue on samasugune inimõigus kui kõik muudki.

Võrdsetel alustel
Eestis on puudega inimesi ~130 000 ehk umbes 10% rahvastikust. Kui paljud neist aga kuuluvad meie kogudustesse? Kas me teame seda? Võib öelda, et teame ja ei tea ka. Kui oletada, et meie koguduseliikmed on läbilõige ühiskonnast, siis võib järeldada, et eks puudega inimesi ole kogudustes suhtarvult sama palju ehk siis 10% liikmeskonnast.
Tegelikkuses aga pole meil sellest mingisugust ülevaadet. Eriti puudutab see suuri linnakogudusi, kus õpetaja mõnda koguduseliiget näebki vaid korra – leeripäeval. Väiksemates kogudustes, kus inimesed üksteist paremini tunnevad, ikka teatakse, et näe, see liigub ratastoolis, too ei näe suurt midagi, kolmas on kõva kuulmisega ja paaril liikmel pole kupli all kõik just nii, nagu peaks …
Kui paljud neist kirikusse teenistustele ja talitustele jõuavad? Julgen arvata, et väga väike osa. Miks? Peamine põhjus on kindlasti see, et nad lihtsalt ei pääse kirikusse, teine aga see, et neil pole eri põhjustel võimalik täielikult osa saada seal toimuvast: teenistustel, talitustel, tegevustes pole arvestatud nende erivajadustega.
Ometigi ütleb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, et kõik üldsusele mõeldud avalikud teenused ja ehitised on võrdsetel alustel juurdepääsetavad ka puuetega inimestele ja arvestavad nende vajadustega.

Ligipääsu tagamine
Kümmekond aastat tagasi tegi Soome luterlik kirik põhjaliku uuringu puuetega inimestest kirikus. See hõlmas nii füüsilist ligipääsu kui sisulist tegevust. Uuringu tulemusena koostati üksikasjalik tegevuskava ning selle täitmine läheb neil edukalt.
Kui siis rääkisin, et me võiksime Eestis sama teha, seda enam et oleksin saanud oma sõprade kaudu kõik need küsimustikud, mida aluseks võtta, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on pehmelt öeldes utoopia. Linnades veel ehk kuidagi, aga maakohtades pole ju enam bussiliiklustki, tavainimesedki ei pääse kirikusse, mis me siin veel puuetega inimestest räägime!
Ja üldse – kes sellega peaks tegelema, kas vaene koguduseõpetaja, kes niigi upub töösse, on kohapeal veel köster ja kellamees, sekretär ja koristaja, vajadusel sibi kah, heal juhul paar korda aastas jõuab kohalikku hooldekodusse … Sinnapaika see jäigi.
Mingil määral on asja uurinud liikumisvabaduse töögrupp, kes püüab aja jooksul anda ülevaate kõigist avalikest asutustest ligipääsetavuse seisukohalt. Nende andmetel on praegu meie pühakodadest täiesti ligipääsetavad 24%, piiratud ligipääsuga (see tähendab, et inimene vajab kõrvalabi) 48% ja ligipääsmatud 28%. Samas on külastatud peamiselt linnades asuvaid kirikuid, väiksematesse maakohtadesse pole jõutudki veel.

Kaldteed kirikus
Kui ise olen mööda Eestimaad ringi liikunud, olen püüdnud kõik teele ette jäävad kirikud ka selle pilguga üle vaadata ja tundub, et pilt on siiski kurvem. Täielikult ligipääsetavat kirikut veel väljaspool linnu kohanud polegi. Mõnes üksikus kohas oli näha teisaldatavat kaldteed, enamikus mitte.
Mitmel pool hakkasid silma nn surmarelsid – kaks raudrenni üle astmete, tavaliselt ülijärsu kallakuga. Ratastoolis neid mööda ilma abistajata sõita ei saa, elektriratastoolis (mis tegelikult peaks inimesele palju suurema liikumisvabaduse andma) üldse mitte. Või mida arvata, kui kaldtee on küll olemas, aga selle alguses või lõpus väike aste või siis tuleb selleni pääsemiseks üle muru või mööda munakive sõita?
Vaegkuuljatele mõeldud silmusvõimendist või pimedate tarbeks taktiilsest kaardist pole üldse mõtet rääkida – neid lihtsalt pole. Mõnes kirikus on vaegkuuljatele kõrvaklapid, aga neidki peab oskama küsida, igas pingis ju pole …
Kuulen juba vastuhääli, et kõik see nõuab raha ning pealegi on meil suurem osa kirikutest muinsuskaitse all, ilma nende loata ei tohi naelagi seina lüüa. Tegelikult pole sellised lihtsad lahendused üldse kallid. Kui töömehed oma kogudusest võtta, siis ainult materjali kulu. Usun, et nii Jaan Tammsalu kui Joel Luhamets on valmis lahkesti kogemusi jagama, kuidas muinsuskaitsjatega suhelda nii, et kõik rahule jääksid.
Teine küsimus on see, et kui puudega inimene lõpuks kirikusse jõuab, kuidas me teda vastu võtame. Kas me oskame arvestada tema erivajadustega, kas suudame suhtuda temasse samamoodi nagu teistesse koguduseliikmetesse, kas meil on pakkuda talle kohta endi hulgas? Kui palju me ise üldse erivajadustest teame?

Koer kirikus?
Aastate taha jääb juhtum, kui meid külastas pime vaimulik Soomest. Kirikusse tuli ta juhtkoeraga ning kirikumees oli lausa paanikas – koer kirikus, kuhu see ometi kõlbab! Nüüd loodetavasti sellist reaktsiooni enam ei kohta, küll aga olen kuulnud nurinat, et juhtkoeral pole suukorvi. Kui siis ütlesin, et seda ei tohigi tal tööajal olla, tehti suured silmad.
Paljudest muudest erivajadustest teame ilmselt veelgi vähem. On asju, mis esmapilgul välja ei paistagi ning alles ajapikku märkame, et midagi on teistmoodi. Võib-olla nõuab see meilt oma seniste arusaamade ja tegutsemisviiside muutmist, oma mugavustsoonist välja astumist. Alati ju ei piisa üldistest kõigile inimestele mõeldud meetmetest, vajatakse erimeetmeid ja nn positiivset diskrimineerimist, aga lõppkokkuvõttes tasub see end ära.
Tiiu Hermat

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)