Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Õiged või valed valikud kirikus

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Ajakirja Vikerkaar 7.–8. number on kiiduväärselt pühendatud teemale «Kellele kuulub Eesti ajalugu». Sõna antakse mitmele mitte-eestlasest ajaloolasele nende käsitlusteks siinsete alade mineviku eri tahkudest.
Kolleeg Tartu ülikoolist Jürgen Beyer on oma artiklis «Mis teeb Eesti luterluse kultuuriajaloole huvitavaks?» asjale lähenenud programmiliselt: «Koduloos (Heimat­geschichte) on kombeks kujutada kodupaiga sündmusi, paigutamata neid laiemasse konteksti. Mõnigi Eesti ajaloolane harrastab Eesti ajaloo uurimist ikka veel kui teatavat laadi laiendatud koduloo-uurimist: fakte Eesti minevikust ei paigutata rahvusvahelisse raami, või igatahes on see raam ahas ja lihtsakoeline.»
Juba aastaid Tartus vaimuvalgust jagav sakslasest õpetlane viitab ühele olulisele tingimusele ajaloo (ning tegelikult ka tänapäeva) mõistmisel: üksikud sündmused tuleb alati asetada avaramasse konteksti. Eesti luterluse minevik pakub väljastpoolt vaatlejale huvi üksnes seoses luterliku kultuuriruumiga laiemalt. Eesti rahvas, riik ja kirik pole kunagi eksisteerinud mingis vaakumis täiesti omaette.
Veel peab J. Beyer vajalikuks üle korrata, et kõik suured murrangud, nagu näiteks XVI sajandi reformatsioon, võtavad tegelikku ellu jõudmiseks paar põlvkonda aega, isegi kui need annaalides kajastuvad justkui ühekordse sündmusena. Enamgi veel, nii ühiskond kui kirik uuenevad üha, igal põlvkonnal on oma reformikava, mida teostatakse. Suuremad arengud kulgevad ühes kultuuriruumis  paralleelselt, kuigi mitte igal pool samas tempos.
Tänasesse päeva üle tuues: mis meie kirikust poliitilise vabaduse viljastavais tingimustes on saanud, muutub nähtavaks parimal juhul alles paarikümne aasta pärast. Nagu ka Eesti riigi tõelised palgejooned hakkavad selginema alles siis, kui viimasedki nõukogude ajal kasvanud inimesed igavikus tatsavad. Ja käimasolevaid arenguid, ka kirikus peetavaid sõnalahinguid, mõistame mingilgi määral üksnes suuremaid protsesse vaadeldes. Ei ole meie naiste ordinatsiooni ja homoabielusid või muid liberaalsele demokraatiale omaseid teemapüstitusi välja mõelnud, aga tegelda nendega tuleb.
Selles liberaalses demokraatias nähakse tonti vahel vist üksnes seepärast, et kui mõnes ühiskonnas kasvab sarnastes tingimustes juba kolmas põlvkond, siis meil võtab alles esimene jalgu alla. Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas II maailmasõjale järgnenud murranguga kaasnevate hüvede vastu pole kellelgi midagi, aga valguse loomuliku varjupoolega leppida on raske. Küsimus pole sageli selles, kas mõnes konkreetses kirikus langetatud valikud on õiged või valed, vaid kas me üldse mõistame diskussiooni puhkemise põhjusi.
Ausalt öeldes ei näe ma seni mingit vajadust kirikus samasooliste kooselu õnnistada ega isegi selle üle arutleda, aga oletan, et minu lapselapsed ei tarvitse sellise tõrksuse tagamaid päriselt taibata. Nii nagu tänapäeval sageli jälestatakse homosid, jälestati kunagi (või jälestatakse senini) juute, mustlasi, sibisid, prostituute, vanu lesknaisi või keda iganes. Kastide, millel sildid «õiged» ja «valed», «terved» ja «riknenud», sisu muutub, nagu kõigi teistegi kastide oma. Konsistoorium ei suuda ka meie väikesele kirikule ühtset kontoplaani kehtestada, aga taevase raamatupidamise kulude ning tulude read esinevad isegi müstikute nägemustes ikka üksnes krüpteerituina.
Juba aastaid on meie kirikus arutatud vaimulikele esitatavate haridusnõuete sisu ja kohasust. Seni kehtivad tsensused – vaimulikul peab olema vältimatult kõrgem ja (eelistatavalt) teoloogiline haridus – tulenevad tegelikult alles XVI sajandi reformatsioonis tekkinud arusaamast, et vaimulikud kuuluvad ühiskonnas igakülgset vaimuvalgust jagavate haritlaste kasti koos igat masti kooliõpetajate, arstide-apteekrite ning juristidega. Tänapäeval meenutab kogudusevaimuliku töö aga «inimesele tänavalt» pigem oskusi kui haridust nõudva kohaliku poliitiku (mõne meelest lausa politruki), pisiärimehe, muuseumivalvuri või huviringi juhi ametit koos vastava suhtumise ning ootustega. Mis siis, et vaimulikud ise pole end sellesse kasti asetanud.
Ajasin ükspäev aias õunu hunnikusse ja kärutasin kompostikasti. Selle aasta saagiga ei oska enam midagi arukat peale hakata, õunaveini ma ei joo ja õunamoos ei maitse. Teretuttav vanaproua siitsamast Peedult läks mööda lõunase bussi peale, soovis jõudu ja küsis naljaga, et kas loen oma varandust üle. Loen jah, ütlesin mina, panen igale pabulale sildi kah külge, kas on riknenud või õige. Eks inimestega ole samamoodi, vahel ajame nad ühte kuhja, pole jõudu ja tahtmist igaüht uurida, kas on päris mäda või kõlbab veel tarvitada.


Urmas Petti