Esileht » Arvamused » Kolumn »

Õiged nimed

22.10.2008 | | Rubriik: Kolumn

Helsingi ülikooli lektor Toomas Gross nimetab ära peamise probleemi usundite ja usu uurimisel («Religiooniantropoloogia». – Keel ja Kirjandus 2008/8–9):
«Usu näol ei ole tegemist välise vaatluse abil tuvastatava või empiiriliselt tõestatava nähtusega. Selle uurimisel saab tugineda vaid inimese enda väidetele. Probleem ei seisne siinkohal mitte ainult selles, et antropoloog ei saa iial teada, mida ja kas tema informant tegelikult usub, vaid et usulise kogemuse adekvaatne sõnaline väljendamine ei pruugi olla võimalik.»
Suured religioonid on seda usuliste kogemuste paljususe ning sõnastamatuse probleemi üritanud lahendada, nimetades, mida ja kuidas tuleks uskuda, ning nõudes, et inimene neid juhtnööre ka järgiks. Näiteks kristlik usutunnistus, mida me igal jumalateenistusel retsiteerime, nimetab vähem või rohkem selgelt kolm­ainuõpetust, Jeesuse neitsistsündi, tema surmavalla (või peaksime seda arusaadavuse huvides põrguks nimetama?) väisamist, kõikehõlmavat kirikuorganisatsiooni jne. Meil võib jääda mulje, et kõiki neid nimetatud tõsiasju on kõik kristlased alati ja veel ühtemoodi uskunud. Paraku tuleb pigem arvata, et säärane usk nimetatud tõsiasjadesse ei tarvitse tõelisi usulisi vajadusi rohkem rahuldada kui usk korrutustabelisse.
Samuti võime jäädagi vaidlema selle üle, mis on ikka õige ja algupärane luterlik õpetus. Üks võtab Lutheri enda, ütleme tema «programmkirjutised» aastast 1520, teine Philipp Melanchthoni koostatud Augsburgi usutunnistuse aastast 1530 ja kolmas kiikab ka Konkordiavormelisse aastast 1577. Kõige vähem peaks üllatama, et nõnda kokkuleppele ei jõuta.
Isegi kummaline on eeldada, et eri aegadel ja asjaoludel koostatud tekstid peaksid olema üksikasjadeni üksmeelsed. Kas luterlikus kirikus on üks, kaks, kolm või mitte ühtegi sakramenti? Igale arvamusele leiab autoriteetse toe, sõltub sellest, mida sakramendiks nimetatakse.
Loodusteadlased loodavad sellest nimetamise segadusest üle olla, asendades mitmeti mõistetavad sõnad üheste abstraktsete sümbolitega ning ähmased definitsioonid raudkindlate valemitega. Aga alati ei aita seegi, sest vaatlusandmete tõlgendamisel ei tarvitse nimetamisest pääseda.
Kui sajab ühe päeva, on see ilm, kui terve suve, siis kliima. Aga kas maakera kliima soojeneb või mitte? Ja kui soojeneb, siis kas inimtegevuse tagajärjel? Eestis, nagu enamikus Euroopa riikides, on terve poliitiline erakond, mille programmi kuulub apokalüptilise tulevikustsenaariumi asendamine tuulegeneraatorite ning põhumajadega.
Ent akadeemik Endel Lippmaa kuulutab (vt viimane Eesti Ekspress), et jutt kliima soojenemisest ongi üksnes tuulegeneraatorite tootjate vandenõu, kus isegi kõige kõrgemal tasemel ei kõhelda vaatlusandmeid võltsimast või enesele sobivalt tõlgendamast.
Täiesti loomulikke ja looduslikke protsesse nimetatakse katastroofilisteks, et külvata paanikat ja lõigata kasumit surmahirmult (nagu seda teeb ka suur osa tänapäevasest kosmeetika-, toiduaine- ja nn tervisetööstusest). Vastastel on loomulikult võimalus akadeemik Lippmaad ebakompetentseks või äraostetud šarlataniks nimetada.
Sääraste mängudega me siis tegelemegi planeedil Maa A.D. 2008. Aga mida me ikkagi usume ja kas see on adekvaatselt nimetatav?

Urmas Petti
Urmas Petti

12 Kommentaari artiklile “Õiged nimed”

  1. Eremiit ütleb:

    Vahva on see nimedega jahmerdamine. Mulle piisab omaette olemisest ja kui kaaskristlane külla tuleb ,siis pühitseme Jeesuse ligiolu, sest Ta on ju öelnud, et kus kaks või kolm on Tema nimel koos, seal on ka Tema.

  2. Harri Kingo ütleb:

    Tõepoolest, usk ja selle läbi saadav jumalakogemus ei ole sõnalisel kujul kuigi hästi väljendatavad, ammugi ei usk ega selle läbi saadav jumalakogemus pole ühelt inimeselt teisele edasi antavad.

    Jumalakogemus on igal inimesel sügavalt individuaalne, ja eri inimeste puhul, aga ka ühes või teises religioonis, kultuuris ja ajastul võib see leida endale väga erinevaid sõnalisi väljendusi. Isegi nii erinevaid, et pealiskaudsel vaatlemisel näib, nagu oleks jutt täiesti ise asjadest.

    Ometi, jumalakogemus on jumalakogemus ja selle olemus ja sisu ei sõltu sellest, millises vormis seda keegi väljendab. Puht vormi pärast poleks tark eitada jumalakogemuse ehtsust – see oleks sama, mis visata koos pesuveega välja ka laps.

    Seepärast olgem sallivad nende vastu, kelle isiklikud arusaamad, konfessioon või isegi religioon meie omast erineb ja püüdkem ka tema pürgimustes näha seda ühte ja ainsat ideaali, mida inimene on määratud igatsema aegade algusest alates ja mille poole ta igavesti püüdleb – kohati sellest endale isegi aru andmata.

    Inimlikust tarkusest ei saa me kunagi Tõde teada – Tõde kui selline on liiga suur, et meie pisikene inimmõistus oleks suuteline seda oma pisikeses inimkeeles ära ütlema. See on umbes sama võimatu olukord – Tõe formuleerimine – kui oleks küülikul formuleerida enda jaoks, mis asi on internet. Kuidas küülik ka ei pingutaks, kui siiras ta ka poleks oma püüdlustes taibata, mis on internet, tema aju pole lihtsalt nii ehitatud, et ta oleks selleks võimeline.

    Inimesega on sama lugu – see lõplik Tõde on liiga suur ja meil on tegelikult selle kohta liiga vähe infot, et seda oma pisikeses inimajus kokku panna ja ära öelda.

    Lisaks on keel alati vaid midagi teisest võrreldes otsese ja vahetu inimkogemusega – inimese jumalakogemusega. Nii ongi, et me võime küll Jumalat endas ja ennast Jumalas kogeda, kuid oma kogemuse sõnastamisel oleme kohe hädas – ei meie mõistus, ei meie teadmised, ei meie keel pole piisavad selleks, et oma pisikest ja osalist Jumala kogemust, mis meile osaks saab, ära öelda, sõnadesse kängitseda, paberile panna. 

    Kuid see ei tähenda, et me oleksime õigustatud oma mõistust põlgama ja seda üldse tarbetuks pidama. Vaatamata sellele, et meie inimmõistus pole põhimõtteliselt Jumala hõlmamiseks, mõistmiseks ja sõnastamiseks võimeline, on meie mõistusest siiski meile abi ja kasu. Meie mõistus on meile abivahendiks meie teel Jumala poole. 

    Meil tuleb lihtsalt leida konkreetsest õpetuslikust suunast üles see, mis seal meie jaoks väärtuslik on. Igaüks peab oma leidma. Keegi ei oska teisele 100% täpsusega ette öelda, kus on õige ja parim tema jaoks – keegi ei tea teise konkreetset isiklikku teed ja jõudmist. Igaüks peab endale sobiva ise ära tundma. Nagu kingapoes tuntakse ära, millised jalanõud on teele minekuks head ja parajad. Keegi ei saa teise eest otsustada sellist asja.

    Inimesed hoiavad sageli kinni oma isiklikust leitud teest ja reeglitest. Jah, neile võib see reeglistatud vajalik olla, kuid oma reegleid ja teed pole õige teisele kohustuseks teha. Üldised põhimõtted on kristluses kõik õiged, kuid iga inimese konkreetne tee on väga eriline. Kui mõni peab end suruma kindlatesse raamidesse, siis teine kõrval võib olla märksa vabam. Ühe jaoks on teatav usulise elu rangus vajalik, kuid seesama rangus võib olla tappev teisele. 

  3. Harri Kingo ütleb:

    Kui inimeses on olemas jumalakogemus, siis on see religioosne kogemus teda alati korrastav ja väljendub nii elufilosoofia järjepidevusena kui elukondliku, moraalsetele väärtustele toetuva eetilise praktilise eluna, mis tagab vastuoludeta toimetulemise sotsiaalsetes suhetes.

    Just väärtuste primaarsus võrreldes tõlgenduste teisesusega seletab, kuidas eri religioonid ja paljud suundumused eri religioonide raames saavad samaselt religioosseid vaimseid väärtusi ära tunda. Neis eri religioonide poolt maailmale esitatud väärtustes ja ideaalides ollakse üha enam üksmeelel.

    Eelneva alusel pole raske mõista, kuidas inimene võib oma usukogemust alal hoida, loobudes samas usu suhtes välistest arusaamadest või neid muutes. Siiralt usklik võib muuta oma religioosset kuuluvust ilma, et see muutus välises ja teiseses puudutaks või mõjutaks tema religioosset usku.

    Indiviidi tasandil võimaldab väärtuste esmasus jääda oma usus ustavaks läbi kogu inimelu, mille kestel inimese jaoks muutub palju nii tema ümber kui tema siseelus ja arusaamades.

    Isiklik sisemine religioon püsib vaatamata isegi muutustele religioossetes arusaamades. See on ikka ja jälle nii olnud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. See tõsiasi on võimaldanud lääne religioonil üle elada ajastute muutustega kaasnevad ühiskondlikud ümberkorraldused. Sama kehtib ida religioonide kohta.

    Isiklikus sisemises religioonis on olemuseks ilmutus. Vormiline, väline – ilmutuse tõlgendamine – on aga ajale, kommetele, kultuurile ja traditsioonile alluvad. Nii oleks adekvaatne käsitleda ka kristluse paljude suundade teket.

    Mitte teoloogia ei tekita religiooni. Elavast suhtest jumalikuga tekib teoloogiline filosoofia, mis eri inimestel loob erinevaid arusaamu.

  4. Harri Kingo ütleb:

    Probleem on tegelikult aga muus, kui vastandumised eri konfessioonide ja religioonide vahel. Vähemalt Õhtumaade jaoks küll.

    Me oleme saamas kultuuriks ja tsivilisatsiooniks ilma religioossuseta. Sellistena aga oleme nagu kuivanud, elutu puuhiiglane, mis küll veel püsib oma kunagise suuruse ja tugevuse najal, kuid mis on paratamatult määratud põrmu varisema. See varing on vaid aja küsimus.

    Selline varing üldisemalt pole kaugelt mitte esmakordne sündmus ajaloos. Praegu lihtsalt kujuneb see varing globaalseks sündmuseks, sest maailm on kaasajas muutunud pisemaks, kuid selle varingu põhjused, skeem ja paratamatus on sama, mis see on olnud ajaloos varemgi.

    Ka metsas varisevad puud, mis on suured, kui neis pole enam elu. Nende suurus ei päästa neid – see vaid lükkab nende varingu edasi. Kuid varing on paratamatu – kuivanud puuhiiglases puudub elu, mis teda hoiaks, kasvataks ja tal kasvada ja kesta lubaks.

  5. Eremiit ütleb:

    Oi jummal kui tark ja isegi poeeeeetiline!

  6. Harri Kingo ütleb:

    Mõnda on kergem mõista analoogia näitel. Eks Jeesuski kasutas keerukate asjade selgitamiseks lihtsaid, arusaadavaid analoogiaid. Nii minagi:

    On palju viise kujutada Inimkeel ja meie mõistepagas on alati kitsas ja piiratud, väljendamaks kõike. Kuid võtkem eeskuju matemaatikast. Matemaatika ajab läbi väga piiratud sümbolite hulgaga – tavaliselt meie alfabeedi tähestikuga. Kuid iga matemaatilise arutluse eel antakse sümbolitele kindlad tähendused, mida arutluse kestel ei muudeta. Nii võivad sümbolid a, b ja c esineda lõpmatutes erinevates matemaatilistes aruteludes, ja nii need sümbolid kui need arutelud on mõtestatud ja tähendusega, kui a, b ja c on ühe arutelu raames üheselt fikseeritud ja suhestatud.

    Püüdes termineid üheselt ja jäävalt – n.ö. absoluutselt paika panna, me tegeleksime umbes sellise “targa probleemiga”, et mida üldse tähendavad sümbolid a, b ja c tegelikult ja päriselt ja tõeliselt jne?

    Vastus on – midagi ei tähenda! Mingit “üleüldse ja absoluutset” tähendust matemaatikaväliselt ja -üleselt on matemaatikas sellele “a, b ja c”-le võimatu anda, sest meil pole konteksti, milles neid sümboleid avada ja mõtestada.

    Üritades matemaatikaga jõuda matemaatikaülesesse ja öeldes näiteks, et “a on alfabeedi 1. täht” oleme me tegelikult selle teadmisega ummikus – oleme väljunud ühe konteksti – matemaatika raamest – ja läinud teise konteksti – keele maailma. Kontekstide vahetamine ei nihuta meid tõele lähemale – “Et mis see a ikkagi ise ja eneses tegelikult on?”

    Vastus oleks: ei midagi.

    See a, b ja c kui sümbolid omandab tähenduse vaid konkreetses mõttelises kontekstis ja seoses teiste tähendust omavate mõistetega. Nii on arutelud teemal “Mis on a, b, või c tegelikult, päriselt, tõeliselt?” lootusetult mõttetud.

    Muuseas, see oleks ka üpris piltlik selgitus, kuidas võiks inimteadvust ja selle tegevust mõistetega opereerimisel mõista. Mõistetes enestes pole nende mõtet ega tõde, nagu ka inimteadvus tervikuna ei sisalda eneses tõde – see kõik on vaid vahend Tõde olemiseks, Tõeluseks saamiseks. Nagu matemaatikas pole a, c ja c mingid tõed, küll on need vahendid, et inimene oleks see Tõde.

    Ometi – NB! – terve matemaatika ja matemaatika kasutatavus ei kannata eriti selle all, et tema kasutatavate sümbolite hulk on piiratud alfabeediga, milles ei peitugi seda Tõde ennast, sest sümbolite ja nende tähenduste seoste läbi me saame aru ja mõistame midagi matemaatikaülest.

    Me ei leia Tõde matemaatikast, me leiame selle Tõe aga endist – see on meis kui potentsiaal, mis ootab oma avanemist ja kasvamist, nagu seeme mullas ootab oma aega:

    “See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.”

  7. Anonüümne ütleb:

    et igaüks teeb mis tahab ja leiab õigustuse mis dokumentidest suvatseb. Kellele on vaja niisugust kirikut? Möödunud sajandite inertsist midagi veel liigub, aga hoidku Jumal selle eest, kui keegi mõtlema hakkab ja murrud oskab ära taandada.

  8. Harri Kingo ütleb:

    “et igaüks teeb mis tahab ja leiab õigustuse mis dokumentidest suvatseb”.
    ————
    Ma pole midagi kirjutanud sellest, et Tõde oleks suvaline, tuleneks inimesest enesest või poleks seda üldse olemas. Adresseerige oma mõtted sellele isikule, kes nii arvab. Mul pole, mida vastata.

    P.S.

    Valige endale nimi, et ma ei peaks teid nummerdama teie postituse kellaaja numbriga. Koertel koerte varjupaigas on numbrid, kuna nad ei oska öelda oma nime. Olge veidi enamat kui üks selline koer.

  9. Eremiit ütleb:

    Mõned nimed jäävad ikkagi salapärasteks. Kõige suurem nimi JEESUS – jääb ja on müsteerium.

  10. Eku ütleb:

    Luterlus on mõtleva inimese religioon. Luterlus ei sea inimesele raame, ei kirjuta ette, mida ta võib ja mida mitte. Inimene ei vaja Jumalaga suhtlemisel vahendajat. Kiriku ülesanne on õpetada, Piiblit lahti mõtestada. Igaüks võib tõesti teha mida tahab, aga kõigest pole kasu. Peab mõistma, mis on kasuks, mis kahjuks. Tõeline usk ei võimalda kurja teha.Kui inimene hoidub kurjast ainult käsu pärast, pole tal tõelist usku.

  11. Anonüümne ütleb:

    eeltoodud definitsiooni järgi täielik skisofreenia, mõtleva inimese religioon, mis ei kirjuta ette mida võib ja mida mitte. No tere, kui sulle õpetatakse, et ära istu lõkkesse, siis on see ju ka ettekirjutus. Nii ka piibli seletamine: kui näiteks piibel ütleb, et ära tapa, siis kas tegelikult võib või kuigi kasu o küsitav? Nii oleks luterlus ju manipulatsioon, kui inimene ise ei tohi aru saada kuidas talle tegelikult ikka midagi ette kirjutatakse. Aga kui inimene saab ise kõigest aru, siis pole ju luterlust ja piiblit ka lõpuks vaja.

  12. Anonüümne ütleb:

    kui ma olin laps
    siis mu oli näpp suus
    nüüd ma olen suur
    nüüd on minul Jee suus
    jee jee jeee!

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)