Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Õige valik tuleb palvetades,mitte tulusust kaaludes 

02.11.2022 | | Rubriik: Arvamus

See oli just oktoobrikuu lõpul 83 aastat tagasi, aastal 1939, kui Eestile oli Nõukogude Venemaa peale sundinud nn baaside lepingu ja algas Eesti annekteerimine. Olin nelja-aastane. Istusin Tartu Pauluse koguduse pastoraadi 2. korruse aknalaual ja vaatasin Riia tänavale. Arvatavasti oli isa mind sinna kutsunud ja aknalauale tõstnud. Riia tänavat mööda voolas raudtee silla poolt all-linna poole lõputu Vene sõdurite rivi. Kas kõrvuti astus neli või viis sõdurit, ei suuda meenutada, aga neil olid seljas hallid sinelid, peas sama värvi täitorniga mütsid, õlal vintpüssid, jalas saapad, mitte säärikud vaid „botinkad“, sääred seotud sääresidemetesse, ning eelmise ja järgmise mehe vahe nii pisike, et järgmise jalg läks eelmise alla, et kui keegi peaks ära väsima ja kukkuma, siis kannaks rivi teda edasi. See voolas tundide kaupa. 

Isa seisis kaua mu selja taga, aga siis läks sealsamas olnud harmooniumi juurde ja hakkas soome keelest tõlkima ühte laulu, mis eestikeelseks pealkirjaks sai „Tänu sulle, Taevaisa, kõige armu, abi eest“. Ma ei saa kiidelda hea mäluga ja ei mäleta palju midagi oma lapsepõlveaastatest, aga see mälestus on nagu tulise rauaga mu mällu kõrvetatud ja saabaste klobin tänava kivisillutisel mu kuulmismälus. Saan aru, et see on kujundanud mu hoiakud ühiskondlikus elus poolt hoidma. Ma ei saa rääkida valiku tegemisest, sest see valik on olnud minu sees ja pole olnudki mingit valiku tegemise raskust.

Järjest rohkem mõtlen sellele, mis on kujundanud inimeste valikuid. Aga on luteri kiriku õpetajate lapsi, kes on teinud valikuid, mis erinevad nende isa suunast. Mõni neist jõudis ka kommunistliku partei ridadesse. Mõnd sunniti kõrgkooli pääsemise võimaluse eest loobuma vanemate usust või ka salgama vanemate usku. Tean kedagi, kellel on hiljem just sellepärast kohutavalt raske tagasi tulla oma vanemate usu juurde, kuigi tal oleks füüsiliste hädade pärast väga vaja Kristuseni jõuda, et saada abi oma hädas olevale hingele. Peaks küll olema võimalik patukahetsuse kaudu jõuda abi saamisele, aga midagi oleks nagu tõkkeks ees. Sellepärast pean väga oluliseks, et valikuid tehtaks palvetades õige valiku tegemiseks, mitte kaaludes, mis on mulle tulusam.

Saan aru, et arguse vaimu kaudu on hirmu vaim inimese allutanud ja sellest tekkinud paanika on inimese hingeseisundi vallutanud. Igal juhul on sellest olukorrast välja tulemine üliraske. Kui nüüd keegi on ka läbi nende raskete aegade olnud vastuvoolu ujuja, siis on see talle olnud küll väga kannatusterohke, kuid selle õnnistused on suured. 

Teiseks. Kas on võimalik tänada kannatuste eest? Mu isa ei ole kunagi kahetsenud sõnu „Tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud“. Ka pärast ligi kaheksa-aastast vangistust Kolõma sunnitöölaagris on ta neid sõnu suure rõõmuga laulnud.

 

 

 

 

Eenok Haamer,

vaimulik

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)