Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ohverdamisest. Mõtteid Iisaku kirikus

19.05.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

«Kristus, Jumala Tall, kes maailma patud kannad, halasta meie peale,» nii laulame igal pühapäeval. Kuid mida mõtleme nende sõnadega Jumala poole pöördudes, miks nimetame Jeesust Jumala Talleks?
Ilmselt mõistavad tänapäeva inimesed seda lõiku Johannese evangeeliumist üsna skemaatiliselt; arvatavasti viitena religioossele ohverdusrituaalile, mida antiikajal ja hiljem harrastati Jumala viha lepituseks.
Valmis elu ohverdama
Ajaloo karmidel hetkedel – sõdades, revolutsioonides, st võitluses ideede nimel elu ja surma peale, ka suure armastuse nimel – on mõni valmis oma elu ohverdama. Kuid tänapäeva maailmas kipub ohverdamise idee võõraks jääma.
Sellele mõtlesin läinud nädalal Iisakus, kui kiriku akendele paigutati Dolores Hoffmanni uued vitraazhid. Iisaku kirik on ainus Vana Testamendi patriarhile pühendatud kirik Eestis. Seetõttu on põhjendatud ja õnnestunud Dolores Hoffmanni lahendus – ühel pool altarit pilt ohverdamisest Vanast Testamendist, teisel pool ohverdamine Uuest Testamendist.
Loogilises järjestuses vasakult paremale peatub vaade esmalt sel momendil, kus on kujutatud Aabrahami oma pojaga ohverdamispaigas. Ta on katnud käega poja näo ja on hetkeks tardunud hoogu võtma enne hirmsa teo sooritamist; süzee on õudne ja ebaloomulik. Kuid kunstis on kompositsiooniline võte, et mitu tegevust esitatakse üheaegselt ning Aabrahami ja Iisaki kohale on saabumas ingel tallega. Uue Testamendi vitraazil on sümmeetriliselt tallega samal kõrgusel ristilöödud Jeesus.
Ristil ja risti all
Kui Johannes nimetas Jeesust Jumala Talleks, mõtles ta arvatavalt prohvet Jesaja sõnadele, mis kirjeldavad Jumala sulast kui talle, keda viiakse tapmisele.
Ristilöömise pilt on meil kõigil mälus, see on pähe kulunud, võiks öelda, et arhetüüpne. Seepärast on kunstnikul huvitav leida uusi nüansse ja vaatajal omakorda huvitav neid avastada.
Kristus ristil, Maarja, Maarja Magdaleena, Arimaatia Joosep. Traditsioonilised poosid figuuridel on harmoonilised ja kaunid. Violetsed draperiid rõivastel pildi alaosas moodustavad mägede lillakate toonidega unisoonis raamistuse Kristuse kehale.
Aga akna peas, kus silm on harjunud nägema kindlaid sümbolitega seotud rütme, on D. Hoffmannil kõrvuti kuu ja päikese kujutised kuuvarjutuses ja päikesevarjutuses nii, nagu oli tol ajal – üheaegselt.
Üks kord ja kõikide eest
Mõlema akna ülaosas on mäed, mida on kujutatud tegelike Siinai mägede järgi. Need on tasaselt pinnalt püstloodis üles kupruvad pinnavormid ja mõlemal aknal asuvad need ühel kõrgusel. See loob lisaks talle ja ristilöödud Lunastaja kujutisele veelkordse sideme kahe akna vahel. Akna peas asuvas ringikujulises raamliigenduses on ühel aknal kirjutatud Iisak, teisel Jeesus. See on kolmas side.
Jumal andis oma poja ohvriks kogu maailma patusüü eest, aga Aabrahami poja päästis. Ohverdatud on üks kord ja kõikide eest. Ja igal pühapäeval Jumala Talle ihu ja verd vastu võttes anname Issandale tänuohvriks oma südame. Hea, et on koht, mis seda meelde tuletab.
Õnnesoovid Dolores Hoffmannile järjekordse loomingulise kordamineku puhul! Õnnesoovid Iisaku kogudusele pühakoja vääristamise puhul kaunite vitraazhakendega!
Vitraazhid said teoks tänu Kanadas elavale Valdek Raiendile, kes finantseeris ka Jõhvi kiriku oreli renoveerimist. Tänu talle kordaläinud ja õnnistusrikaste tegude eest!
Isiklikult tänan Iisaku koguduse õpetajat Avo Kiirt teoloogilise vestluse eest!
Eva Jänes

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)