Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Õhtu Marje Singi ja Jesper Madseni muusikaga

26.01.2005 | | Rubriik: Persoon minevikust

Marje Singi (1910–1979) looming on viimastel aastatel üsna tihti kõlanud ja mitte ainult kirikutes. Võib-olla on ta isegi üks enamesitatud eesti heliloojaid.
Tunneme Marje Sinki eelkõige kui laululoojat, kuigi tema teoste hulgas on ka sonaat ja «Eesti rapsoodia» klaverile, lisaks vähemaid palu klaverile ja viiulile. Andmeid on tema kirjutatud nelja kantaadi kohta, suurimaks helitööks on aga ilmselt 1938. aastal Tallinna Konservatooriumi lõputööna valminud oratoorium «Pärast Kolgatat». Kas ongi üldse teada, kui palju on Marje Sink loonud? Tema teoste arv võib ulatuda tuhandeni.
Võluv looming
18. jaanuaril oli jälle kord võimalus nautida Marje Singi loodud muusikat. Mis siis võlub tema loomingus, et seda ikka ja jälle esitatakse? Kõigepealt muidugi sisu, mille teenistuses on kõik muu – meloodia, harmoonia, meetrum, esitusnõuded.
Ja meloodiameistrina on Marje Sink võrratu. Milline harukordne talent suunata meloodiat nii, et tekstis peituvad tunded maksimaalselt esile tõusevad! Harmoonia pole keeruline, kuid selles on värve, toredaid järgnevusi. Marje Singi puhul on tekst ja muusika lahutamatud. Esitada pole sellist muusikat raske, kui sinu enda hing on vastuvõtlik jumalikule sõnumile, kui oled võimeline tunneteks, mis tõusevad kõrgemale maapealsest hallusest.
Olen juba aastaid külastanud kirikukontserte, aga ikka leidub minu jaoks esinejaid, keda ma pole veel kuulnud, kuigi tegemist on juba teenekate kirikumuusika harrastajatega. Üks neist on sopran Maren Ülevain, kes 18. jaanuaril esines järjekordselt Tallinna Kaarli kirikus. Kuulsin teda laulmas Marje Sinki.
Elamuslik ettekanne
Kas lauljataril oli kõike seda, mida nõuab Marje Singi sügavast religioossusest kantud looming? Tuleb tunnistada, et oli. Jäi mulje, et siin on tegemist looja ja esitaja teatud hingesugulusega, nii elamuslik oli ettekanne. Südamesse tungiv oli «Kusagil palvetab», armastusega esitati «Süda on püha paik», «Pühapäeva rahu» viis kuulaja eemale argipäeva muredest.
Lauljatari kasutada on omapärase tämbriga hästikoolitatud hääl, mida ta valitseb tunnustusväärsel määral. Vaid kohati jäi mõni madal noot pisut tuhmiks («Vaikses kambris»). Ka mõni kulminatsioon võinuks olla tagasihoidlikum («Oota Jehoovat»).
Kaastegev sellel kontserdil oli organist Kadri Ploompuu, kes saatis solisti ja esitas laulude vahel valiku Jesper Madseni koraalieelmängudest. Tegemist oli põlvkond hilisema, XX sajandi teise poole muusikaga, mis jäi hea maitse piiridesse ega liialdanud ajastule omaste efektidega.
Need olid lühikesed värvikad palad, milles ei puudunud teatud ilmalik joon. Esitajale ei pakkunud selline muusika ületamatuid raskusi. Sellest ka puhas, viimistletud ettekanne. Maren Ülevain ja Kadri Ploompuu moodustasid sel õhtul teineteist mõistva ilusa ansambli.
Mati Märtin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)