Esileht » Arvamused » Arvamus »

Õhinaga alustamas uut sadat aastat

07.03.2018 | | Rubriik: Arvamus

Viimased paar aastat on olnud üsna päevakajaline EV100 temaatika. Aasta tagasi tundsin esimest korda väsimust – jälle mõtleme ja korraldame ja teeme ja pingutame, aga on seda kõike vaja ja veel nii pikalt?
Arvan, et on vaja. See, mida kogesime viimastel nädalatel, kui kulmineerusid suuremad ettevalmistused, oli ikka võimas küll. Ma ei hakka lahkama, kas teleris nähtu ning suurima peo eeskava oli sobilik või mitte – ma ei ole seda ka näinud. Püüan tähelepanu pöörata sellele, mis tegelikult loeb. See, mida me kodus või koos lähedastega ette võtsime. Kui palju me rääkisime isekeskis oma riigist, kodumaast – Eestist.
Me ei kipu seda tavapäraselt tegema. Päevapoliitikaga tegeldes kirume oma riiki, aga kui palju me patriotismi, isamaalisust oma elus tähtsaks peame? Oma koduvallas tundsin korraga, et meil on nii tore olla koos. Milline ühtsustunne ja koostegemise rõõm, kui palju inimesed panustasid ja korraldasid – puhas rõõm ja suur õhin!
Juba mõnda aega loen uudiseid valikuliselt ning enamasti vaid pealkirju. Telerit ei vaata üldse. Sotsiaalmeedias kerin kiiresti teemad üle, kui näen, et hakatakse jälle üksteisele ära panema. Nii püüangi elada oma mullis. Tunnen, et Eesti inimene väsitab. Ja see teeb kurvaks. Üks pidev ärapanemine, kohtusse kaebamine, halvustav kommenteerimine, vigade otsimine … Kui seda näen, on tunne, et inimestel on liiga palju vaba aega.
Selle kõrval meie kodumaa juubel. Selles oli midagi liitvat, kuid samas tuli välja, et oleme mitmepalgelised. Täiesti äärmusest äärmusesse. Kui vihkame, siis nii, et andestamine ununeb. Kui tunneme, et nüüd on vaja kõrvuti Pika Hermanni juures seista, siis seisamegi – kõigil ühtsustundest silmad märjad. Miks ei või kogu aeg meeles pidada tänulikkust?
Meil on kodumaa, oma riik. Meil on rahu, on tööd ja leiba ja kui kellelgi pole, siis on võimalusi olukorda parandada. Mis meil ometi viga on, et käib üks vihakõnede ja vihapursete laine üle kõige? Miks me elame teiste elu ning võtame kogu aeg sõna, sest meie ju teame, kuidas tegelikult on õige?
Ei tea, kuidas teistega on, aga mina kavatsen Eesti järgmisele sajale aastale vastu minna õhinaga. Uudiseid ei loe, vihakõnedega kaasa ei lähe, telerit ei vaata ning keskendun sellele, mis on päriselt oluline. Kasvõi see, kuidas saada hakkama meile omases, kuid juba ära unustatud kliimas ning hakkama saada eluga maal, kus auto ei lähe külmaga käima ja kassi joogikauss on hommikuti jääs.
Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba kontsert, mitte pillide häälestamine.

sigridpold2

 

 

 

 
 
Sigrid Põld,
kolumnist

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10