Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Oh sa rõõmustav

07.01.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Ilmumispühal ehk kolmekuningapäeval mõtleme me  kristliku rõõmusõnumi jõudmisele kõigi rahvaste juurde: esmalt rõõmustasid Jeesuse sünnist iisraeli karjased, seejärel targad hommikumaalt.
Jumala ilmutus on universaalne ning ületab kõik piirid, mis kuulsas jõululaulus võetakse kokku järgmiselt: «Oh sa rõõmustav, oh sa õnnistav püha, kallis jõuluaeg» – kogu jõuluaeg on õnnistatud, sest Kristus on sündinud.
Algselt oli see Sitsiiliast pärinev laul ladinakeelne ja pühendatud Jeesuse emale Maarjale: O sanctissima, o piissima, dulcis virgo Maria. Mater amata, intemerata, ora, ora pro nobis! (Oo, kõige püham, oo kõige vagam sulnis neitsi Maarja, armastatud ja rüvetamata ema: palveta, palveta meie eest!)
Jõululauluks muudeti see laul Saksamaal Weimaris, kus tollal oli kindralsuperintendendiks kuulus teoloog ja kirjamees Johann Gottfried Herder, kes olevat selle laulu avastanud oma Itaalia-reisi ajal 1788. Sõnade autoriks on tema hea tuttav Johannes Daniel Falk. Laul kuulutab rõõmusõnumit kõigile rahvastele: «Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!»
Kuid võib küsida ka vastupidi: milline missioon on nüüd jäänud juudi rahvale? Sõnum Kristusest on jõudnud «ilmamaa äärteni» (Ap 1:8), nagu käskis Jeesus. Iisrael on aga jäänud kõrvale, nagu imestas Paulus. Kuid on juudikristlasi, kes võtavad tõsiselt Pauluse sõna, «et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael» (Rm 11:25j).

Üsna huvitavalt on seda küsimust käsitlenud juudi päritolu Rumeenia kristlane ja kirikuõpetaja Richard Wurm­brand, kelle raamat «Kristus juutide teel» on ilmunud ka eesti keeles (2001).
Selle autor on luterlane, kes kohati ka räägib nagu Luther: «Moosese usk on kindlasti vale, sest selles sõltus inimese päästmine tema enda pingutustest. Niisugusel usul puudub alandlikkus» (lk 65). «Käsuõpetust ei ole võimalik täita. See on ainult peegel, millest näeme oma patusust» (lk 73).
«Ei piisa juutide kõrgeimast ilmutusest – kümnest käsust. Õigeksmõistmine toimub üksnes Jeesuses» (lk 155). «Piibel ei ole andnud käsku elada Jeesuse kombel selleks, et me selle täidaksime, vaid selleks, et me pidevate pingutuste tagajärjel mõistaksime, et me ei suuda neid täita, ning et meile paljastuks meie patu sügavus» (lk 32).
Samas on Wurmbrand karismaatik (raamatugi on välja andnud Rakvere nelipühikogudus). Luterlasena võin aga kinnitada, et ta on tark karismaatik, kes taunib arutut misjonit: «Kõige efektiivsemad misjonitöö meetodid põhinevad vaikimisel ja palvel» (lk 15). «Isegi Jeesus hoiatas pööramise eest, öeldes: ’Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete’ (Mt 23:15)» – ütleb ta ja selgitab: «Inimesed on psühholoogiliselt erinevad. Peale pöördumist muutub väljapoole suunatud inimene misjonäriks, sissepoole suunatu kaldub aga mõtisklusele» (lk 58).

Ent mõlemad teed, suund väljapoole ja sissepoole (via activa ja via meditativa), taotlevad viimselt ühte ja sama: «Kõik uuestisündinud igatsevad südames rahu välise elu muredest, mis mõnikord segavad isegi Jumala kummardamist. Nad igatsevad seda, et võiksid vaigistada tormid, pääseda kõrgemale iseenesest ja leida häirimatu rahu Lunastaja süles. Nende jaoks ei ole tähtsust millelgi muul peale nähtamatu Jumala» (lk 110).
Wurmbrand muidugi teab, et inimestel enamasti pole võimalust selliseks rahuks, mida ta ka ise sai tunda alles siis, kui istus aastaid kommunistide vanglas.
Kristlasi ja juute näeb Wurmbrand lahutamatus seoses: «Päästmine on tulnud ja tuleb ikka veel juutidelt, nagu ütles Jeesus. Kuid see tuleb vaid sellest juutlusest, kes sai lihaks Jeesuses» (lk 154j). Jee­sus vabastas rahvad polüteismist ja juhatas teenima «ainukest, õiglast ja head Jumalat – Iisraeli Jumalat, kes nõuab moraalset elu».
Jeesuse «kannatuste, ristilöömise ja Tema kolmandal päeval toimunud ülestõusmise kaudu» täitus Iisraelile antud «messiaanlik kutsumus». Ainult seetõttu kehtibki, et «juudid on Jumala valitud rahvas. Neid on valitud selleks, et tuua maailma valgus» (lk 74).

Kuid juudid pole ustavad olnud, vaid on hüljanud messia – Jeesuse, kes on maailma valgus. Seepärast on Issanda viinamägi antud teistele rahvastele, «kes käivad vaimuliku Iisraelina Aabrahami, Iisaki, Jaakobi, Moosese ja Jeesuse jälgedes» (lk 119). Konflikti allikaks on maine Iisrael, kellele on tähtis ka palju muud peale nähtamatu Jumala: «Juutlus on tervikuna sellest maailmast. Just sel põhjusel juudid hülgasid Jeesuse, kelle riik ei olnud sellest maailmast» (lk 161).
«Rahavahetajaid templist välja ajades näitas Ta oma vastumeelsust just selle omaduse – rahaahnuse – suhtes, mida teiegi juutide juures hukka mõistate» (lk 157).
Ka teistel rahvastel on oma spetsiifiline missioon: «Juudid ei ole ainuke valitud rahvas. Jumal on andnud paljudele rahvastele erilise kutsumuse. Hindud on andnud maailmale metafüüsika, mille tähtsust tunnistatakse isegi Piiblis. Roomlased valiti maailmale õiguse õpetajateks», nii nagu «kreeklased valiti maailmale filosoofiat tooma».
Sakslased ja itaallased andsid maailmale klassikalise muusika, sakslased ja anglosaksid moodsa tehnoloogia. «Britid valiti alustama suuri misjoniüritusi ja andma maailmale Piibli. Iga rahvas peab leidma oma erilise kutsumuse» (lk 119).

Hoopis üllatav oli lugeda karismaatikust Wurm­brandi tunnustust filosoofia ja kristluse seose kohta: «Platonismis on mitmeid ristiusu ideid juba mõnda aega enne Kristust. Platon näitas, et logos on filosoofiliselt hädavajalik Jumala ja inimese vahel. Ta nimetas seda Nus’iks» (lk 130). Johannese evangeeliumis võeti Sõna ehk Logose mõiste kasutusele Jeesuse kui Jumala ainusündinud Poja kohta (Jh 1:1–18).
Wurmbrand on veendunud, et juutidel on ka edaspidi täita eriline missioon ajaloos: «Juudi mõttelaad on valitsev: nad ületavad kõiki oma mõju ja ideede poolest. Selles osas on nad võitmatud» – ütleb ta. «Kui tahate pääseda vabaks kõigist juutidelt pärit mõjutustest, peate ütlema lahti ristiusust, kapitalismist ja kommunismist», samuti «relatiivsusteooriast jne ning minema tagasi primitiivsete hõimurahvaste tasemele» (lk 153).
«Peaaegu eranditult on 20. sajandi juudi intellektuaalid toetanud Jeesust», viitab ta kuulsustele nagu Albert Ein­stein, Henri Bergson ja Martin Buber (lk 156).
Juutidel on jätkuv missioon ka kirikus, sest riigikirikuna on kristlik kogudus sattunud sajandite jooksul lootusetult maise võimusesse. «Siiani ei ole suurem osa juutidest Jee­susesse uskunud. See ei ole tingitud sellest, et nad ei oleks tahtnud uskuda, vaid Jumal on tõe nende eest ära peitnud (Mt 11:25).
Jumal on jäänud neile varjatuks, sest Ta tahab säilitada oma strateegilist reservi. Nad on koguduse tulevikulootus. Jumal on säästnud nad viieteistkümne sajandi eksimustest ja koguduse allakäigust. Nüüd on tal võimalus kasutada juute, kes ei ole end neis pattudes määrinud, et taastada kogudus just otsustaval hetkel» (lk 173).

Enne seda tuleb aga juudikristlastel kannatada, rõhutab Wurmbrand, kes pidi ka ise kannatama vaenamist juutide poolt oma kristliku usu tõttu. «Olen veendunud selles, et Jumal on määranud juudikristlased madalasse seisundisse. Neid valmistatakse mitmete katsumuste läbi mitte üksnes Jumala riigi jaoks, vaid etendama ka juhtivat osa selle rajamises» – ütleb ta, viidates Rm 11:15 (lk 83).
Juudikristlik misjon peab pöörduma eelkõige juutide poole – selleks tundis ka Wurmbrand ise end kutsutuna. «Kristlikel juutidel on suur kutsumus: neilt oodatakse palju – seda, et nad saavutavad Kristuse mõõdu, teevad suuremaid tegusid kui Tema (Jh 14:12), võidavad Iisraeli kindluse, mida Tema ei suutnud» (lk 170).
Tõelist misjonit ei teosta mandunud suurkirikud, vaid pigem karismaatilised rühmitused: «Suurte kirikute kogudused ei suuda võtta vastu Iisraeli päästmise efektiivseid vahendajaid. Iisrael ei pääse iialgi Kristuse juurde nende kaudu» (lk 40).
Viimselt toimub aga juudikristlaste misjonitegevus kogu kristlaskonna kasuks: «Jumal on kutsunud ja varustanud just juudid andma kristlikule kirikule tõelise vaimuliku tähenduse.» Sest «kui nemad saavad kristlasteks, muudavad nad selle ennenägematult kauniks, siis saab ta üheks ja põleb armastuses» (lk 11).
Võib-olla näeb Wurmbrand kogu küsimust liiga lihtsalt? Selles me ei pruugi temaga nõustuda. Küllap kõlab aga laul «Oh sa rõõmustav, oh sa õnnistav» kord ikkagi «vaimulikult» ka tolles tuleviku kirikus, millest ta kõneleb. Ka «püha ja vaga õrn neitsi Maar­ja» viitas oma tänupalves Jumala halastusele «Aabrahamile ja tema järglastele igavesti» (Lk 1:55).
Aabrahami vaimulike järglastena loodame meiegi kuuluda nende hulka, kes istuvad lauas Jumala riigis, millest kõneles Jeesus (Lk 13:29j).
Õnnistatud ilmumisaega kõigile!

Arne Hiob,
teoloogiadoktor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)