Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Oh Petlemm, väike linnake

22.12.2010 | | Rubriik: Tähtpäev

Miks pidi Jeesus sündima nii vaikses ja märkamatus paigas? Nii küsib Martin Luther ning vastab: selleks, et asi jääks saladusse. Pühakuju «Kristuse sündimine» (Alkis Kepolas) Tallinna Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna katedraalis. ReproAga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest (Mi 5:1).
«Oh Petlemm, väike linnake, sa magad vaikset und!» See laul kumises korduvalt mu peas, kui jalutasin hiljuti ainsa eurooplasena araablaste sagivail äritänavail pimedas õhtuses Petlemmas.
XIX sajandil, mil ameeriklased Lewis Henry Redner ja Phillips Brooks selle kuulsa jõululaulu kirjutasid, magas kristlik Petlemm tõesti veel vaikset und keset islamiusulist ümbrust.
Elu praeguses Petlemmas on pigem vastupidine: ainsa varjupaiga lõunamaisest lärmist leidsin endale araabia kohvi juues ühes Jeesuse sünnikiriku lähedases kohvikus.
Varasematel aegadel oli Petlemm tõesti ka väike linnake. Eesti usurändur Eduard Bornhöhe, kes külastas 1898. a püha maad, nimetab järgmisi arve: 8000 elanikku, pooled ortodoksi ja pooled katoliku usku (juutidest ta ei räägi). «Muhameedlasi on hoopis vähe (250), evangeeliumi-usulisi umbes 100.
Elanikud ei tunnista end mitte puhastverd araablasteks, vaid tahavad ristisõitjate järeltulijad olla, mida ka osalt nende nägudest näha on; meie nägime siin palju kollaste juuste ja siniste silmadega inimesi.»
Petlemm on paik, millel on keskne asend ainult kristlaste jaoks, sest siin sündis Jee­sus Kristus, kes on otsustav isik Jumala maailmaplaanis ainult kristliku usu järgi.
Jeesuse sünnipaika Petlemmas osati näidata juba esimestel sajanditel. Pärast seda, kui juudid olid suures sõjas roomlaste vastu lüüa saanud ning Jeruusalemm oli 70 pKr hävitatud, jäid nad impeeriumile alla ka Bar Kochba juhitud ülestõusus 132–135.
Nüüd laskis keiser Hadrianus hävitada ka kristlikud pühapaigad, eriti sellised, millega olid seotud eriliselt pühad pärimused. Jeesuse sünnikoopa Petlemmas (koobast mainib esmalt Justinus II sajandil) laskis ta muuta paganlikuks pühamuks, lootes nõnda kristlikult usult röövida juured.
Ent jumalik ettehooldus on targem inimlikest kavatsustest: kujundades Jeesuse sünnipaigast paganliku templi Hadrianus ühtlasi fikseeris selle asupaiga.
Kuulsa kirikuisa Origenese teatel mäletasid III sajandil isegi paganad, et täpselt selle pühamu kohal asus Jeesuse sünnikoobas. Kui keiser Constantinus kuulutas 313. a ristiusu riigiusuks, algas vastupidine protsess.
Keisri ema püha Helena külastas esimese suursuguse naiskristlasena 326. a püha maad, olles ise juba 76aastane. Ta taastas kristlikud pühapaigad, nende seas Jeesuse sünnikoopa Petlemmas, mille kohale püstitati ilus basiilika, mida viimistles 540. a keiser Justinianus ja mis on seal säilinud tänapäevani.
Erinevalt enamikust pühakodadest pühal maal pole Jeesuse sünnikirikut kunagi lõhutud. Seda peetakse ka vanimaks tegutsevaks kirikuks maailmas.
Ajaloolis-geograafilises mõttes on Petlemm otsekui punkt, kuhu sihib jumalike ettekuulutuste teravik.
Miika polnud ainus Iisraeli prohvet, kes kuulutas messia tulekut, kuid tema nimetas täpset paika, kus ilmub seespool maailma Jumal, avaneb nähtavale nähtamatu – siinpoolsusse teispoolsus. «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest.»
Kuulutatud kuningas ei ole tavaline kuningas, vaid pärineb igavikust – just selline oli jüngrite tunnistuse järgi Jee­sus kui Jumala «ainusündinud Poeg» (Jh 1:14 jj).
Jeruusalemmast u 8 km lõunas asuvat Petlemma nimetatakse esmakordselt 1360 eKr ühes Egiptuse ürikus. Bet Lehem tähendab ‘leiva maja’ ehk viljarikast asundust – Efrata aga on Petlemma vanem nimi (1Ms 35:16). Selles linnas sündis kuningas Taavet: «Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast» (1Sm 17:12).
Pärast Miika kuulutust (u 700 eKr) ei mainita Efrata asulat enam kuni Jeesuseni. Ja alates Jeesusest on Petlemm olnud vaevumärgatavaks väikeseks linnakeseks, kus alles viimasel ajal on hakanud vohama araabia muslimite hulk – ehkki ka (araabia) kristlasi on seal endiselt ligi 30%.
Miks pidi Jeesus sündima nii vaikses ja märkamatus paigas? Nii küsib Martin Luther ning vastab: selleks, et asi jääks saladusse. Jumala Poeg peab sündima inkognito, sest muidu kurat kindlasti hoolitseks, et ta tapetaks.
Meenutagem Petlemma laste saatust ja küsigem: mis oleks juhtunud siis, kui väikest Jeesust oleks demonstreeritud avalikult? Hiljemgi ei reklaaminud ta oma imetegusid ja varjus jälitajate eest. Ehkki otsustavad sündmused pidid viimaks toimuma avalikult Jeruusalemmas, avas ingel taevavärava vaikselt Petlemmas.
Milleks oli jõule vaja? Selleks, et taasleida kaotatud inimkonda, pidi Jumal alustama mingist ruumipunktist, ajahetkest ja kellestki isikust. Sild ühendab kahte lahutatud poolt ühes kohas, kuid sellest piisab, et ühendus oleks loodud. Sama peab korduma aga ka meie sisemuses ning selle võimaldamiseks sündiski imeline Jõululaps.
Püha Benedictus ja püha Bernhard on öelnud, et jõulud sisaldavad koguni kolm imet: selle, et Jumal saab inimeseks; selle, et Jumala Poeg sünnib neitsist; ja selle, et seda isegi veel usutakse – ning nad lisavad, et viimane ime pole sugugi väiksem kui kaks esimest.
Nii nagu Jeesuse sündimine Petlemmas, ei saa ka usu sündimine meie isekas südames alata otsekohe avalikult – me hülgaksime selle usu totrana juba eos.
Ka meie sisimas tegutseb Jumal esmalt varjatult, inkognito, et alles siis, kui aeg täis saab ja paik on leitud, saaks sündida uus inimene.
Vaikselt elab jõulusõnum tänapäevalgi keset Petlemma linna melu. Araabia kristlasest hotelliomaniku lahke nägu on ühtlasi väärikalt uhke, et tema esivanemad on olnud ristiinimesed juba enne muhameedlaste tulekut.
Vaikselt kõlab sõnum Jee­susest ka üle meie paljudel põhjustel käratseva maa, et usk saaks märkamatult, taktitundeliselt tekkida inimeste südames, nii et nad Jõululast välja ei viska, vaid Tema tänumeeles vastu võtavad. 
Nii nagu Jeesuse sünnikirikut Petlemmas on hoitud läbi ajalootormide, ei lahku Kristus enam inimestest, kes talle ukse on avanud. «Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa» (Mt 5:5).
Arne Hiob 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)