Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Oh mõtle, mis on igavik

20.11.2019 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Kui mustavad udud neelavad looduselt värvid ning tiivuliste pere peab otsustama, kas minna või jääda, muutub kalliks kõik hääbuv. On aeg mõelda hingelinnule ning neile, kes selle ilma rajad jätnud. Aga sellelegi, et meil kõigil tuleb kord teele asuda. Pagasis teadmine ootavast Õnnistegijast, kes kuninglikul järjel viimseks kohtupäevaks valmis. Peeter Põldre

Kirikuaasta viimane pühapäev kutsub meid vaatama üle ajalikkuse piiri. Igavikule mõeldes meenub mulle Jaan Bergmanni (1856–1916) tõlkes Daniel Wülfferi (1617–1685) koraal nr 626 „Uuest Lauluraamatust“ (1899). Seda lauldi 1996. a Saarde kirikus professor Elmar Salumaa matusel. Viis on mul aastatega küll ununenud, kuid sõnad kõnetavad tänini.
Oh igavik, oh igavik, kuis oled sa nii pikk, nii pikk!
Kui linnukesel lubataks, ta nokiks mäed madalaks:
Kuid lõpeks viimne mägi nii, siis igavik jääb ometi.
Oh mõtle, mis on igavik!
Meie arusaamine igavikust on sama suhteline kui aja tajuminegi. 50 aastat on peatselt saja-aastaseks saavale inimesele kõigest pool elatud elust, kuid tuleviku mõõdupuuks piisab talle hetkestki, sest igavik on nii ligidal.
Koolijütsile tundub aga poole sajandi tagune sama ennemuistne kui kiviaeg ning tuleviku otsa pole nähagi. Igaviku suhtes oleme sageli aga päris lapsikult mõtlematu suuga. Näiteks rahvuspühadel võib aeg-ajalt kuulda paatoslikku soovi: „Eesti elagu igavesti!“ Pidulik, kuid paraku täiesti nonsenss. Kas igavik algas 24. veebruaril 1918 ja kas asume oma maa ja rahvaga väljaspool kõike kaduvat?

Jeesus ütleb: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi“ (Mt 24:35). See kehtib isegi nii armsate asjade kohta nagu isamaa. Igavikku ei saa maa peale rajada. Küll aga peame siin ilmas elades otsima teed sinna.
Oh igavik, oh igavik, kuis oled sa nii pikk, nii pikk!
Kuis kuuli küljest asjata üht algust, otsa otsid sa,
niisama igavikulgi ei algust, otsa olegi.
Oh mõtle, mis on igavik!
Hiljuti kõlas ka Eesti meedias uudis, et grupp teadlasi on jõudnud järeldusele, et universum polegi lapik ja lõpmatu, vaid ümmargune ja suletud (Vikerraadio „Labor“ 10.11.2019). Kui hakata ühest ilmaruumi punktist otse edasi liikuma, siis jõuab lõpuks samasse punkti tagasi. Häda vaid, et taoline teekond kestaks lõputult kaua. Seega on maailmaruumist parema ettekujutuse saamiseks jõukohasem tegelda astronoomiliste vaatlustega ning keerukate matemaatiliste teooriate arendamisega.
Aga tegelikult pole universumil sooja ega külma, mida meie temast teame või ei tea. Tähed jäävad särama isegi siis, kui teaduslike meetodite abil jõutaks hoopis mingile kolmandale järeldusele. Meile on tähtis, et maailmaruumi tundmaõppimise taustal hakkaksime veidigi arukamalt toimetama maiseid asju.

Igaviku otsinguil jõuame oma usurännakul ikka ringiga samasse punkti tagasi, kust alustasime – argise elu keskele. Igavik on igavik. Meie parimadki definitsioonid või värvikaimadki kirjeldused ei suuda sest täiusest anda haledatki ettekujutust. Jeesus rääkis oma jüngritele palju mõistujutte taevariigist. Neis asetas ta kuulajad kahe jalaga maa peale – hetke, milles nad elasid, olukordadesse, milles tuli vastutustundlikult teha valikud, inimsuhetesse, milles oli tähtis asetada end ligimese olukorda.
Igavikku otsides peamegi esmalt ära tundma oma täieliku abituse Pühima täiuslikkuse ees. Oh kingiks see meile alandlikku mõistmist, et Issanda kohtujärje ees ei kehti parimadki usumõõdupuud, vaid üksnes Tema arm!
Oh igavik, oh igavik, kuis oled sa nii pikk, nii pikk!
Ma igavik sest noomin sind; Oh pea ikka meeles mind!
Sest patu piinaks pean ma ja usu palgaks olema.
Oh mõtle, mis on igavik!
Mart Salumäe

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)