Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Õde Cassiana: ta on väärt jõudma ülemistesse tubadesse

18.01.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust

Valge ristimets roheliste õlipuude keskel on kaunis rahupaik igaviku teele lahkunutele.

Kavandades aastavahetusse jäävat palverännakut Jeruusalemma, loodan veel näha ema Kseniat, aga et Jumalal oli plaan ta vahepeal isakoju kutsuda, siis jõuan silmast silma kohtumise asemel hoopis eestlannast nunna hauale. Ema Ksenia, kodanikunimega Silvia Salasoo põrm puhkab Õlimäe kalmuaias.

Lõvi värava kaudu Jeruusalemma vanalinnast välja, Kidroni orust läbi ja mööda Õlimäe nõlva üles võtab nobedal sammujal aega 15 minutit. Aga isegi siis, kui võtta aega teele jäävate Piibli pärimuses oluliste paikade – Maarja haud, Ketsemani aed Kõigi Rahvaste kirikuga, Maarja Magdaleena klooster, Jeesuse taevaminemise koht ja Pater Nosteri kirik – külastamiseks, jõuab Õlimäele rajatud Issanda Taevasseminemise kloostrisse, kreekapäraselt teise nimega Eleoni ikka umbes tunniga.

Värav teise maailma
See on mulle neljas kord külastada nunnakloostrit araablaste küla Al-Turi keskel. Nüüd sihikindlalt kloostri sissepääsu poole rühkides meenutan esimesi kordi, mil sai pikalt seigeldud ja kohalikelt teed küsitud. Kuigi üle saja aasta tagasi rajatud vene õigeusu kloostri asukoht on tänu 65 meetri kõrgusele kellatornile kaugele paista, osutub sihtkohani jõudmine ootamatult keeruliseks olmemelust pulbitsevate tänavalabürintide tõttu, kus orienteerumist sugugi ei hõlbusta ka araabiakeelsed tänavanimed. Tihedalt paiknevate kivikuubikutest elumajade, toidupoodide ja mošeede vahele surutud kloostri sissepääs asub nurgataguses varjatuses.
Vajutan jalgvärava kellanuppu ja pisukese ootamise järel teeb varasematest külaskäikudest tuttav väravavaht Yousef ukse lahti. Erinevalt eelmistest kordadest, mil oleme juttugi ajanud, on mehel täna sedavõrd kiire, et jään omapäi enne, kui olen saanud uurida, kas ja kuidas jõuda ema Ksenia hauale.

Valge ristimets
Nautides tunnet, mis valdab meeli linnasaginast kloostrivaikusse jõudes, liigun mööda rohelusse uppuvat jalgrada kiriku suunas ja püüan leida, kellelt küsida teed haua juurde.
„Surnuaia uuemas osas, kõige värskem haud,“ on napp juhis, mille saan vanemalt nunnalt, kes pärimisele vastab ja jätkab teekonda. Juba varasematest kogemustest tean, et kloostriasukad ei lase ennast külalistest eksitada. See ei ole tõrksus, saati ebaviisakus, vaid viis olla loomulik. Mulle see meeldib.
Kloostri omandis olev ligi 500 puuga oliiviistandus on Õlimäe suurimaid. Puude keskel on traataiaga eraldatud ala surnuaiale. Avan värava ja asun valgetelt, sarnase välimusega ristidelt nimesilte lugema. Rida rea haaval. Jõudes uuemate matusteni seisatan nimeta risti ees, mille ümber tallatud jalajälgedest on mõista, et siin on hiljuti rohkelt inimesi olnud. Pole kahtlust, et tegemist on otsitava hauaga.

Valmis igavikuteeks
Jõuan oma seekordsel Jeruusalemma visiidil ema Ksenia hauale veel teiselgi korral. Nüüd saadab mind õde Cassiana, eestlanna, kes oli määratud oma vanemale rahvuskaaslasele abiliseks. Kloostris veedetud 14 aastaga olid naised saanud lähedasteks. Ka vana nunna viimasel eluõhtul saatis Cassiana ta pärast kirikut kelliasse.
„Ta ei olnud viimastel elukuudel enam huvitatud teemadest, mida ma talle kloostri korralduslikust poolest vahendasin. Kuulas, aga huvitult. Viimaks ta ütleski, et ma ei räägiks nendest asjadest, kuna need ei lähe talle enam korda,“ rääkis Cassiana, kui ma ta kloostriaia kastmisel leidsin.
Cassiana sõnul oli mitmeid märke, et vana naine valmistub lahkuma. Et ta on valmis selleks sammuks. „Tema oli, aga mina polnud sugugi,“ tunnistab ta nukralt, lisades, et sellest ajast püüdis ta iga jutukillu ema Ksenia suust talletada: „Muutusin käsnaks, mis imeb kuuldu endasse.“
Kuigi ema Ksenia oli valmis igavikku siirduma, saabus surm seoses õnnetusega. Ööl vastu 23. detsembrit puhkes tulekahju ning ema Ksenia suri vingumürgituse tagajärjel. Cassiana sõnul märkasid tuld naabruses elanud muslimid, kes ka päästjad välja kutsusid. Iisraeli reeglite järgi toimus põhjalik juurdlus, mille tulemusel fikseeriti põhjuseks vanades elektrijuhtmetes tekkinud lühis. Ema Ksenia elamisest, mis koosnes mitmest pisikesest kambrist, hävisid tules täielikult köök ja pesuruum, kuna kellia sai kõige enam kannatada kustutusveest.

40 päeva hingeotsinguid
Kui tavaliselt maetakse nunn surmapäeval, siis seoses terve päeva väldanud politseiuurimisega toimetati matus järgimisel päeval, 24. detsembril. Ksenia soovil ei tehtud mingeid erandeid. „Kirstu ei ole. Kaks lauda on all ja kaks peal, ristile tuleb nimi ja eludaatumid,“ räägib Cassiana.
Cassiana selgitusel on õigeusu traditsioonis inimese hing pärast keha surma 40 päeva rändamas, enne kui jõuab viimsesse asupaika. „Käin haual kaks korda päevas kontrollimas, et õpilamp ikka põleks,“ räägib Cassiana, jutustades ka, et ema Ksenia oli täpselt õpetanud, mida pärast tema surma peab tegema.
„Hingepalved on olulised. Ema Ksenia on tõesti seda väärt, et ta jõuaks ülemistesse tubadesse,“ kordab ta meie kohtumisel mitmel korral, parafraseerides Piibli kirjeldust kõrgematest sfääridest. „Ja kindlasti vaatega merele,“ lisan mõttes juurde, meenutades elavate keskelt lahkunud eestlanna imetabast eluteed, kus Looja värvidega kokku ei hoidnud.
Sellise inimese lahkumine jätab tühiku, mida on raske täita. Ehk vaid nende mälestustega, mis ta ilmale pärandas. Just tänapäeva tormlevas elulaadis mõjus meeli kinnitavalt, et tegelikult võib ka teisiti. Võib elada kooskõlas looduse ja Loojaga. Ema Ksenia oskas seda. Juteldes oma kilpkonnade ja kassidega ning sättides lillevarsi hellalt lahasesse. Sealjuures olemata lihtsameelne (enne kloostrit töötas ta 23 aastat teadlasena Austraalia juhtivas vähiuuringulaboris), kidakeelne (tegeles nõustamisega ja juhtis kloostri kirjavahetust maailmaga) ja endasse tõmbunud (reisis palju ja suhtles aktiivselt).
Need jutud, mida õde Cassiana ema Kseniast rääkis, kirjutan üles ja pean meeles. Ehk jõuab neist veel mõnigi kirikulehe veergudele.
Liina Raudvassar

Ema Ksenia
Kodanikunimega Silvia Salasoo
Sündinud 1926 Eestis Tapal, surnud 23. detsembril 2018 Iisraelis Jeruusalemmas
Lahkus 1944 Eestist; enne Austraaliasse jõudmist elas mõne aasta Saksamaal
Töötas Austraalia juhtivas vähiuuringulaboris
Kolm korda abielus
Akadeemiliselt korporatsiooni Filiae Patriae liige
Elas 30 aastat nunnana õigeusu kloostris
Tema elust räägib Heilika Pikkovi film „Õlimäe õied“ ja samalt autorilt raamat „Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris“

Luuletus abikaasale aastaid pärast tema surma
Noonile
Panen selle lumevalge lille
panen selle helesinise
süsimusta marmorile, mille
nad on pannud meie vahele.

Nad ei tea, et südamete lähet
jäine kalmuruus ei jahuta
Koorem kallist kivi pole tõke
Ilmaski ei lahuta.

Pildigalerii:

Ema Ksenia

Ema Ksenia hauapäitsis kasvab toekas oliivipuu, kalmul põleb õlilamp ja õitsevad võõrasemad.

Õde Cassiana ema Ksenia kellia aeda viivat väravat sulgemas.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)