Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Oblastikomitee oblaadid ehk Kuidas me Petseris käisime

08.06.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Üle poole aasta tagasi nuputasid kaks Lõuna-Eesti meest välja, kuidas päästa uppuvalt laevalt Petseri väike luterlik eesti kogudus – laulva revolutsiooniga nimelt.

Filiae Ecclesiae täies koosseisus Petseri Peetri kiriku ees peale esimest kontserti.
Filiae Ecclesiae täies koosseisus Petseri Peetri kiriku ees peale esimest kontserti.

Erinevalt Eesti paarikümne aasta tagustest massiüritustest ajavad Petseri koguduse eest muretsejad Elmet Vaaks ja Toomas Russak asju tasa ja targu, viies eesti kultuuri piiri taha meeldivaks külakostiks.

25.–26. mail said teoks esimesed kontserdid sarjast, mis loodetakse muuta traditsiooniliseks ning mille eesmärk on ühelt poolt teavitada Petseri rahvast luteri kiriku väärtustest ja ajaloost, teisalt pakkuda linnakese rahvale uutmoodi kontserdielamusi. Kontserte korraldab eelnimetatud meeste loodud MTÜ Rohuaia Rist, mis sai oma idee tänu koostöölepetele Petseri administratsiooniga.

Vastuoluline Venemaa

Kui artikli autor koos ansambli Filiae Ecclesiae teiste liikmete Riina Jürimäe ja Hellika Hartõkaineniga kontserti plaanis, olid mõtted kahetised – kas osta endale kuulivest või arvestada tuntud vene külalislahkusega. Pronksöö sündmuste järel olime suhteliselt kindlad, et viisat meile ei anta. Ometi läks kõik teisiti ja me saime näha Petseri inimeste külalislahkust ning sügavat muusikaarmastust.

Sealne rahvas jumaldab orelimuusikat. Paradoks on aga see, et nad ei kuule seda eriti sageli, sest häid organiste on vähe. Õigupoolest koolitatakse Piiteris ja Moskvas küll kontsertorganiste, kuid need gastroleerivad palju välismaal – kogu Venemaal on väidetavalt kokku ju vaid kümme (!) orelit. Pisikesse Petserisse eksib kontsertorganiste harva, tihedamini käib külas seal sündinud Sergei Varšavski.

Selle ja võib-olla ka muude asjaolude tõttu võeti meid kui muusikuid ja naabreid väga hästi vastu. Petseri rajooni juhid Galina Panina, Nina Kruglova ja Jelena Kutškina hindasid sellist muusikalist naabruspoliitikat väga kõrgelt. Tegevus kirikus muutus nende silmis reaalseks ning nad tunnistasid, et kirikurahvas peab hea asja nimel tegutsema koos.

Muide, nad tuletasid isegi meelde, et erinevalt Peterburi Jaani kirikust on Petseri Peetri kogudus tegutsenud tänase päevani katketeta ning ajaloolises kirikuhoones.

Eesti-poolne tugi nõrk

Petseri kogudusele kuulus omal ajal ka kogudusemaja, mis on föderaalomandis ja Vene sõjaväe kasutuses. Komissariaat lahkus hoonest eelmisel aastal ning praegu on linnavõimud üles näidanud head tahet saada maja endale, mis omakorda tähendaks suuri võimalusi kogudusele – tehes koostööd linnaga suurenevad šansid saada kunagi kauges tulevikus maja tagasi.

Väikesel kogudusel ei ole liiga suuri plaane, kuid õpetaja korter, väike raamatukogu ja näitusesaal ning paar külalistetuba oleksid vajalikud. Kogudusemaja reaalseks tagasisaamiseks on aga vaja suuremat kogudust ning selle nimel tegutsebki Rohuaia Rist. MTÜ loodab ka suuremale toetusele EELK keskvalitsuse poolt.

Meie teisele kontserdile tuli ka Pihkva oblastikomitee kultuuripoliitika osakonna juhataja Juri Strekalovski, kes orelimängu ja laulu eest väga tänulik oli. Mehe sõnul on orelite remondiks võimalik Venemaalt raha leida küll, eriti kui tegemist on kaitsealuste objektidega. Kontsert andis impulsi – otsustati koostada akt, milles orel ametlikult kultuurimälestiste hulka arvatakse.

Koguduse mitu teed

Petseri kogudus rajati 81 a tagasi omaaegse Vastseliina õpetaja Nathan Aunverdti initsiatiivil. Eelmise aasta 19. septembril tähistati ka kiriku pühitsemise 80. aastapäeva, niisiis on Petseri luterlik kirik üks EELK noorimaid.

1946. a jäi Petseri koos Laura ja Kallivere kogudusega Vene NFSV territooriumile. Praegu on koguduses 27 annetajaliiget. Venemaa seaduste järgi peab koguduse esimees omama Vene kodakondsust, praegusel esimehel Mart Kallasel on topeltkodakondsus. Koguduse probleemiks on keel – paljud koguduseliikmed ei oska enam eesti keelt ja venekeelsete teenistuste pidamine tekitab koguduse konservatiivsemas tiivas lahkmeelt. Elmet Vaaksi sõnul on venekeelsete teenistuste pidamine koguduse püsimajäämiseks ainus tee, kuid kirik peab ikkagi jääma EELK juhtida.

Väikese koguduse kestmise eest saab palvetada kogu Eesti luterlik kirik, et ei juhtuks nii, nagu Petseri eestikeelse kooliga, mis suleti eelmisel aastal. Ja Petseri kool oli muide üldse ainus eestikeelne üldhariduskool väljaspool Eestit.

Kristel Neitsov

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)