Esileht » Arvamused » Arvamus »

Nutulaulu meenutuseks

17.09.2008 | | Rubriik: Arvamus

Möödunud laupäeval leidis Puhja Püha Dionysiuse kirikus aset üks eriskummaline sündmus, mille nimetamiseks ei ole eesti keeles veel sõna olemas.
Seal loeti Piiblit, palvetati, lauldi, mängiti pilli, kuulati loengut ja loeti luulet. Tegijateks kohalik rahvas koolipoistest vallavanemani, Week­end Guitar Trio, Dionysius’e-Omni­mus’e projektikoor ja pastor loci. Kulisside taga varjus teotses Puhja seltsimaja juhataja Kaja Udso, tänu kelle ärgitusele kirjeldatav sündmus üldse alguse sai.
Puhja mees Hans Käsk
Peategelaseks selle kirju-mirju ürituse sees oli üks Puhja mees, köster Hans Käsk, kes elas ja tegutses maarahva jaoks kõige kriitilisemal ajalooperioodil, Põhjasõja aegu. Seda meest võiks rahumeeli nimetada meie rahva nutulaulikuks paralleelina Jeremija rollile juutide ajaloos.
Tema sulest pärineb itkulaul «Oh! ma vaene Tardo Liin». See on muide üldse esimene teadaolev luuletus eestlaselt. Kirjutatud täpselt 300 aastat tagasi, mil Vene sõjavägi tsaar Peeter I käsul Tartu linna kivihunnikuks muutis ja suure osa linnarahvast Venemaale ära viis.
Muide, kaks aastat enne seda kohutavat sündmust hukkasid Vene okupandid Tartu linna väravate taga salakuulamises süüdistatud estofiilist pastori Adrian Virginiuse – Hans Käsu isikliku õpetaja ja mentori. Viimane on tuntud eeskätt Uue Testamendi, väikese katekismuse ning laulu- ja palveraamatu ümberpanijana Lõuna-Eesti murdesse.
Noist karmidest aegadest pärinevad mälestused, kuidas kohalik köster koos pastor Könik Köniksoniga korraldas mõni aasta varem mässu Rootsi sõdurite vastu, kes tulid maameestelt heinu rekvireerima (riskisid oma eluga talumeeste pudulojuste ninaesise nimel!).
Hans Käsk oli üks kõva mees ja tugev isiksus, kes sisuliselt teenis Puhja (Kavilda) kogudust, sellal kui üks saksa soost pastor läks ja teine tuli. Matsisoost köstrina pidi ta olema rahvale autoriteediks ja ka vahemeheks kange keelega kirikhärra juures.
Rahvas ei unusta oma suurmehi
Peeter Olesk oma ettekandes avardas arusaama Käsu Hansu ajaloolisest tähtsusest: tegu oli mitte ainult esimese eesti soost poeediga, vaid ühtlasi ka ajalookirjutajaga, kelle vahetud tunnistused omast ajast olid väga hinnalised iseäranis selle taustal, et nood saatuslikud aastad on üpris hõredalt dokumenteeritud. Olesk rõhutas, et Hans Käsu näol ei olnud tegu lihtsalt kaeblejaga lokaalse õnnetuse kontekstis, vaid see mees tajus Tartu tragöödiat üle-eestilises kontekstis ning asetus ühtlasi hoiataja ja õpetaja rolli vaimulikul tasandil.
Olesk avaldas tänu Puhja rahvale, kes nii koloriitset meest meie ajaloos ei ole teps unustanud ja tema mälestuseks nii suure ettevõtmise korraldanud.
Pärast konverentsiosa esitasid Puhja kandi ärksamad tegijad läbilõikena rahvast sealsamas kirikus nutulaulu «Oh! ma vaene Tardo Liin».
Urmas Salo meenutas kahekümne aasta taguseid sündmusi, mil tema isa, toonase külanõukogu esimehe Osvald Salo ja siinse muinsuskaitseklubi eestvõttel paigaldati Puhja kiriku juurde mälestuskivi eelmainitud suurmeeste Virginiuse ja Käsu mälestuseks ning taastati ühtlasi kohalik Vabadussõja mälestussammas.
Kogu seda mälestusüritust raamistas muusika: alguses laulsid omakandi kirikumuusikud Miina-Liisa Kuusemaa, Kärri Toomeose, Meelis Roosaare ja Eveli Pruuliga eesotsas, ja lõpus mängis eelmainitud WGT sedapuhku ilma laulja Kadri Hundita, kes õnnetuseks just selleks ajaks oma hääle ära kaotas. Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo oma imeliste traadipillide ja elektrooniliste vidinatega said võimaluse seda enam esile tõusta ja lummata kuulajaid vaimuliku rahvalaulu viisidega, mis kahtlemata olid armsad ja rahvalähedased juba Käsu Hansu aegadelgi.

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse diakon

2 Kommentaari artiklile “Nutulaulu meenutuseks”

  1. Anonüümne ütles:

    Dionysius’e-Omni­mus’e projektikoor ja pastor loci. Kulisside taga varjus teotses Puhja seltsimaja juhataja Kaja Udso, tänu kelle ärgitusele kirjeldatav sündmus üldse alguse sai.

  2. Julius Kört ütles:

    Anonüümsel võiks häbi olla, ilmselt ta ei tunnista eesti ajalugu.Muidugi on kurb, et Eesti kooridel on ladinakeelsed nimed, kuid seekord see pole tähtis.Tähtis on sündmus ise ja selle edasiandmine inimlikul moel.Muidugi sõna “koloriitne” ei sobi kuidagi Käsu Hansu kohta.Siin võiks mingi vägev eestikeelne olla,sest Käsu Hans oli läbi ja lõhki eesti mees.N.ö. maarahva sool.
    Praeguses maailma situatsioonis kõlab tema Tardo liin väga aktuaalselt, sest maailma kaldub üha enam sõja poole ning võib juhtuda sama, et keegi jääb 21.sajandil nutma Taaralinna varemetel.

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)