Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Nurisemisest

22.05.2008 | | Rubriik: Hingehoid

Raske on leida midagi sellist, mille üle poleks vahel keegi nurisenud. Veelgi raskem on leida inimest, kes kunagi seda poleks teinud. Elu esimestest tundidest alates ja aegade algusest saati on inimesed nurisenud. Igaüks meist oskab seda ja kunagi pole puudu põhjustest. Ilm on kas liiga külm või liiga kuum, arutult kuiv või mõttetult märg. Loodusnähtustele järgnevad inimeste nurisemise põhjustajate edetabelis kindlasti poliitikud. Üsna nende järel tulevad kõrged hinnad ja madalad palgad. Palju pahameelt teevad ka naabrid üleaedsetele, lapsed vanematele ja vanemad lastele. Ülemused ei meeldi alluvatele ja alluvad pahandavad ülemusi.

Kirikus ollakse ülearu vanamoelised või ei hoolita küllalt eelnevate põlvede pärandist. Inimesed meie ümber on kas ohtlikult ükskõiksed või talumatult pealetükkivad. Meid ärritavad need, kes teevad liiga vähe, ja need, kes võtavad ette ülearu palju. Me oleme hädas inimestega, kes kogu aeg millegi üle kurdavad, ja pole rahul nendega, kes lepivad kõigega. Kõik see ja veel palju muud annab meile päevast päeva ainet virisemiseks, kurtmiseks, kaebamiseks, halamiseks ja hädaldamiseks. Nurisemiseks on palju põhjusi ning puudu ei tule ka väljendusviisidest.
Kogu välise vormikirevuse juures on aga midagi, mis on nurisemise puhul alati ühetaoline. Esiteks on nuriseja tähelepanu suunatud iseendale, sellele, mis temaga toimub ja mis tal puudu jääb. Me arvame teadvat, kuidas asjad tegelikult olema peaksid ja kuidas olla ei tohiks. Sellest lähtuvalt mõtleme, mida teistel tuleks meile teha või tegemata jätta ja kuidas nad meie elu peaksid korraldama. Kui nad ei tegutse vastavalt meie ootustele ja arvamustele, me kibestume ja nuriseme.
Teiseks kaasneb nurisemisega alati lootusetus ja käegalöömine. Inimesi on sageli raske, kui mitte võimatu veenda selles, et midagi on võimalik oma olukorra parandamiseks ka ise ära teha ning et asjad võivad hakata ka paremuse poole liikuma. Kui keegi on arvamusel, et niikuinii on kõik valesti ega saa kunagi korda, siis ei suuda keegi teda innustada ka midagi ette võtma.
Kolmandaks on nurisemine alati kõnelemine kolmandas isikus. Räägitakse kellestki, kas ainsuses või mitmuses, kuid ei nähta pildis iseennast ega öelda kellelegi midagi otse. See meenutab ööpimedusse karjumist või väljendub padja märjaks nutmises. Taoline tegevus ei saagi midagi muuta, sest selles puudub otsene suhe enda ja kellegi teise vahel.
Nurisemine aga ei ole lihtsalt tühine ja kasutu tegevus, vaid otseselt kahjulik nii nurisejale endale kui tema ümber olijatele. Selle jõu ja ajaga, mis nurisemisele kulub, võiks midagi mõistlikku ära teha ja kellelegi kasulik olla. Paraku aga on enesele keskendunud inimene oma ligimese suhtes ükskõikne. Talle ei lähe korda, et teised võivad vajada tema abi. Ta ei mõtle, et tema panus võib esile tuua otsustava pöörde kellegi elus. Ta ootab ainult, et keegi teine või teised tooksid temale kõik soovitu kandikul koju kätte.
Nurisemine on ajast aega olnud inimese elu lahutamatu osa, sest see kuulub inimese loomusesse. Paulus kirjutab, et need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid. Ta lisab, et lihalik mõtteviis on surm. (Rm 8) Nurisemine on viljatu tegevus, sest sellest ei sünni midagi uut, mis elu edendaks. Ilmselt sellepärast Jeesus püüdiski oma kuulajate tähelepanu pöörata teiste hindamiselt oma osa nägemisele olukorras. Nii näiteks selle asemel, et arutada, keda pidada oma ligimeseks, küsis ta kord, kes oli ligimene tee ääres verisena maas lamavale inimesele. Kui ta ise kohtas hädasolijaid, ei kulutanud ta aega arutamaks, mille või kelle tõttu selline olukord oli tekkinud, vaid küsis otse: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» Jeesus ise pöördus otse oma Isa poole ja õpetas meid kõnelema Jumalaga nagu lapsed oma isaga.
Paulus ütleb, et teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees… Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see… teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. (Rm 8) Viljatu nurisemise asendumine tegusa lootusega on võrreldav surmast ellu minekuga. Elu on suhetes olemine. Elu kannab armastus, mis juhatab meid teiste juurde nii, et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu (Fl 2). Kõneldes kellestki kolmandast, kes meile midagi peaks tegema või midagi võiks tegemata jätta, paneme me ennast otsekui elust välja ja astume kõrvale ning võtame pealtvaataja rolli. Jumal toimib täiesti teisiti, tulles inimesena inimeste hulka. Ta kutsub ka meid ellu, nägema teiste vajadusi ja kandma teiste koormaid. Jeesus ütleb: «Ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud… Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.» (Jh 13)

 


Heino Nurk,
õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)