Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Nördinud aednik

08.03.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat
vana, siis Issand ilmutas ennast talle ja ütles: «Ma teen lepingu enese ja sinu
vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma
olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole
pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks
omandiks!» (1Ms 17:7–8). Seda lepingut uuendati Moosesega Siinai mäel. Aga
tervet Vana Testamenti läbib, et Iisrael ei pea lepingut. Kogu aeg on
ärataganemine, karistamine, kahetsus ja uus taganemine.

Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu
armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul.
Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle
keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks
häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis.

Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda
mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha
mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta
kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? Aga nüüd tahan ma
ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia,
ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks.

Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega
rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma
andmast. Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema
lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata,
tuli hädakisa.

Js 5:1–7

Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat
vana, siis Issand ilmutas ennast talle ja ütles: «Ma teen lepingu enese ja sinu
vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma
olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole
pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks
omandiks!» (1Ms 17:7–8). Seda lepingut uuendati Moosesega Siinai mäel. Aga
tervet Vana Testamenti läbib, et Iisrael ei pea lepingut. Kogu aeg on
ärataganemine, karistamine, kahetsus ja uus taganemine.

Esimesel hetkel näib isanda raevukas
reaktsioon lapsik – karistada kasina saagi pärast viinamäge, maha lõhkuda
surutõrs jne. No mida see aitab! Kui Jeesus räägib analoogse mõistujutu
viljatust viigipuust, mis on istutatud viinamäele, siis on omaniku reaktsioon
loomulik: Raiu ta maha! Mis ta raiskab maad! (Lk 13:6–9). Ei taha vilja kanda,
ärgu kandku, asemele istutatakse uued. Aga siin on selge ülereageerimine. Kas
siis viinamäel on vaba tahe ja seetõttu ka vastutus oma tegude eest nagu
inimesel? Mis mõtet on karistada elutut objekti, mis ei saa ju nagunii aru, et
vihm ei jää sadamata põudse suve tõttu, vaid Kõigevägevama käsul?

Aga nii see paistab ainult esmalt. Prohveti
mõistulaulu mõte on sügavamal. Armastatud viinamäge võrreldakse Iisraeli
rahvaga. Ja siin on puänt: kas Iisrael taipab Jumala armastusest ja hoolimisest
rohkem kui viinamägi? Kas Jumal ei eksi nendelt mõistmist oodates sama moodi
kui arutut viinamäge meelitades ja nuheldes?

Selline kõrvutamine ei tee inimesele au.
Küllap on õigus neil, kes ütlevad, et inimkond ei õpi ajaloost muud kui seda,
et inimkond ei õpi ajaloost midagi. Jah, ühe põlve jaoks ning üpris üürikeseks
ajaks tambib Jumal neile midagi pähe, aga lapsed ja lapselapsed unustavad ikka
ära. Joosep suri ja ta heateod unustati. Egiptuses tõusis uus kuningas, kes
Joosepit ei tundnud (2Ms 1:8). Refräänina kordub Iisraeli ja Juuda kuningate kroonikas
– «tema tegi kurja Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta vanemad olid teinud»
(2Kn 23:32).

Kui järgnes Jumala karistus, ei suutnud
rahvas leppida, et Jumal tohib nii julmalt nendega toimida. Eestpalvetaja anus:
«Virguta oma vägevus ja tule meid päästma! Jumal, pööra meie olukord endiseks,
lase paista oma pale, siis oleme päästetud. Issand, vägede Jumal, kui kaua
suitseb su viha oma rahva vastu? Sa oled söötnud meid pisaraleivaga, jootnud
meile toobikaupa pisaraid» (Ps 80:3–6). Nad teavad küll, et on oma õitsengu
Temale võlgu: «Kui sa siirdasid Egiptusest viinapuu, sa kihutasid paganad
kõrvale ja istutasid selle. Sa tasandasid talle koha ning panid tema juured
juurduma, ja ta täitis maa. Tema varjuga kattusid mäed, tema okstega Jumala
seedrid. Ta saatis oma väädid mereni, oma võrsed Eufrati jõeni» (Ps 80:9–12).
Aga nad ei taha aru saada, mida nad on valesti teinud: «Miks sa oled lõhkunud
ta kivitarad, et teda nopivad kõik teekäijad? Metssiga õgib teda ja lageda
lojused söövad ta paljaks… See on tulega põletatud, see on maha nüsitud» (Ps
80:13–14.17). Ja nad lubavad, nagu ikka hädas tehakse: «Ja me ei tagane sinust!
Elusta meid, ja me kuulutame sinu nime!» (Ps 80:19).

Võib-olla on süü ka selles, et Jumal
ähvardab ja lubab, aga siis jälle kahetseb kurja, mis ta oma valitutele teinud.
Tänase pühapäeva evangeeliumiks on mõistujutt, kuidas rentnikud muudkui
narrivad peremeest ja lõpuks lähevad hoopis ülbeks (Mk 12:1–12). Inimesed ei
tõlgenda Jumala pikka meelt sellena, mis see on, vaid arvavad, et kõik jääb
nii, nagu olnud isade päevist (2Pt 3:9).

Katse koolitada ühte rahvast kukkus Jumalal
läbi (Lk 19:42–44). Jeesus tuli maailma ning «tõeline Iisrael» ei ole enam
seotud bioloogilise põlvnemisega. Et taevariiki nopitakse üksikisikuid igast
sugupõlvest – see on täiesti uus taktika. Vana Testamendi kirjeldustes
tapetakse paganaid pikemata, kui nad Iisraeli teele jäävad, väga harvad on
juhtumid, kui keegi, nagu Rutt, tõotatud rahva hulka pääseb. Ent Uue Testamendi
järgi on taevasse pääsevad sada nelikümmend neli tuhat hinge ostetud Talle
verega «kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest» (Ilm
5:9; 7:9). Jeesus ütleb: «Ma ütlen teile, et paljud tulevad idast ja läänest
ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, kuningriigi
lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste
kiristamine» (Mt 8:11–12). Juba Ristija Johannes ähvardab: «Kandke nüüd
meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema «Meie isa on
ju Aabraham!», sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada
Aabrahamile lapsi!» (Mt 3:8–9; Lk 3:8).

Tänase pühapäeva juhtsalm ütleb: «Jumal
teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui
me olime alles patused» (Rm 5:8). Ühe õnnetus on teise õnn. Kuigi – me ei tohi
minna suureliseks. Apostel Paulus hoiatab: «Kui nüüd okstest mõned on ära
murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige
õlipuu mahlakast juurest, siis ära kelgi okste vastu. Kui sa aga kelgid, siis
pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur sind. Sina ütled nüüd: «Oksad on
ära murtud, et mind asemele pookida.» Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse
pärast, sina aga seisad usu tõttu. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui
Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega Ta vist sindki säästa!» (Rm 11:17–21).


Toomas Paul
,

emeriitõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)