Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Nord Stream on väljakutse kodanikuühiskonnale

09.09.2009 | | Rubriik: Ühiskond

Gaasijuhe Nord Stream läbi Läänemere Venemaalt Saksamaale ei tähenda ainult kasulikku äritehingut, millest võiks pudeneda kasu ka riikidele, mida juhe läbiks. Asi on palju tõsisem, küsimus on ennekõike ohutust keskkonnast ning sellest, et riigid peavad kaaluma ka seda, mis järeltulevad põlved asjast arvavad.

Rahvusvahelistesse vetesse rajatava toru temaatikat aitab Eesti Kirikule selgitada akadeemik, okeanoloogist matemaatikadoktor Tarmo Soomere. 
Kas mina, tavainimene, peaks end ühest torust segada laskma? See on põhimõttelist laadi küsimus: mis on meie asi ja mis mitte? Rahvusvaheline gaasiäri on riigi- ja ärimeeste pärusmaa – see ju ei puutu üldse minusse, kes ma seda pole. Või puutub?
Ernest Hemingway on öelnud, et kui lüüakse hingekella, siis pole vaja mõelda, kellele nimelt seda lüüakse, sest seda lüüakse ka sulle. Kui meie maailma või ühiskonnaga midagi juhtub, juhtub see meie kõigiga.
Võrdlemisi levinud väärkujutlus korralikule ristiinimesele sobiva käitumisviisi kohta tugineb mäejutluse tekstile, kus on öeldud näiteks, et kui keegi tahab sult kuube, anna talle ka vammus peale. Kas peaks sellest järelduma, et kui keegi tahab meie õuele lasta oma reovee, siis peaksime sellega rõõmsasti leppima ja aitama veel kraavigi kaevata?

Vale on sageli väga tõe moodi
Üksikinimese valikud ja kohustused ei ole lihtsad. Teejuhiks tegelikkusse võiks olla Aleksander Zinovjevi (1922–2006, vene filosoof ja kirjanik-teisitimõtleja, teaduse loogika spetsialist) ütlus: «Mitte miski muu ei eralda meid reaalsuse objektiivsest mõistmisest nii põhjalikult kui professionaali käega parandatud tõde.» Teisisõnu: kui tõde natu-natukene moonutada, siis võib ta muutuda kõige ohtlikumaks valeks ning pealtnäha loogilised valikud võivad osutuda sügavalt ebaõigeteks.
Möödunud sajandi 30ndatel aastatel tõestasid matemaatikud, et ka teoreetiliselt ei saa anda lahendusi kõigi võimalike olukordade jaoks, mis inimese elus võivad ette tulla. Seetõttu tuleb meil tahes-tahtmata teha valikuid küsimustes, mis pole reguleeritud ei käskudega ega ühiskonna kehtestatud reeglitega.
Taolises nn hallis alas on loogiline valida otsuste aluseks nn regula aurea ehk kuldreegel, mis on alustalaks kõigi suurte õpetuste soovitustes.
Mäejutluse Matteuse versioonis (Mt 7:12) kõlab see nii: «Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!» Mitmetes muudes õpetustes esitatakse see märksa rangemas võtmes: ärge tehke teistele seda, mida te ei soovi, et teile tehtaks.
Peale selge keelu kurjade tegude suhtes järeldub siit ka kohustus tähele panna, et kaaskodanikele kurja ei tehtaks; ja kui tehakse, siis kohustus oma võimaluste piires kurja tegemist takistada.
Meie maailm on saanud väga suureks ning meie lähedased on ka venelased, soomlased ja teised Läänemere maade elanikud. Ühiskonna saatusele mõeldes on inimesel kui ühiskonna liikmel kohustus end positsioneerida. Eriti selle suhtes, mis tegelikult toimub või võib toimuda nii suure ettevõtmise puhul nagu Nord Stream.

Torujuhe on äri
Põhimõtteliselt on tegemist klassikalise olukorraga, kus mõned seltskonnad tahavad palju raha teenida ja paar riiki oma mõjuvõimu laiendada. Seetõttu pole see veel õige koht küsida, miks peaks tavakodanik sellele erilist tähelepanu pöörama. Ärimehe eesmärk ongi ju äri teha ja kasumit teenida.
Aga ärimees kulutab tavaliselt ka ühiskonna ressursse, olgu siis tegu maaga, millel äri või tehas paikneb, või teega, mida mööda asju veetakse. Enamasti on nende kasutamine selgelt reguleeritud ning selle eest tuleb lihtsalt maksta.
Probleemid algavad aga sealt, kus kasutatakse kurjasti meile kõigile kuuluvaid vahendeid, või siis, kui äritegemisega tekitatakse kellelegi otsest kahju.
Üks näide. Põlevkivi põletamisel eraldub süsihappegaas ning paisatakse õhku, mida me kõik hingame, mitmesuguseid kahjulikke aineid. Selle kahju me maksame kinni koos elektri hinnaga. Sellised laialt tuntud õhu kaudu edasi kanduvate kahjude kompensatsioonimehhanismid on selgeks vaieldud ka riikide vahel. Mere puhul taoline regulatsioon veel puudub.

Ühiskonna kaitsemehhanism
Nord Streami torujuhtmega seonduvate küsimuste ring on väga keeruline. Kaasaegses kodanikuühiskonnas on nii seatud, et need mured, mis käivad üle lihtinimese pea, delegeeritakse analüüsimiseks ja lahendamiseks riigile.
Suurte ettevõtmiste puhul, mis võivad meie elu olulisel määral rikkuda, kohustavad arenenud riikide seadused ärimehi enne ehitamist hindama keskkonnamõjusid. Põhimõtteliselt on see ikka nõnda olnud: nii kuningas omal ajal kui ka riik praegusel ajastul peab suuri ärilisi ettepanekuid tõsiselt kaaluma ja veenduma, et tekkiv kahju jääks mõistlikkuse piiridesse.
Ärimees tahab loomulikult võimalikult odavalt riigimehi veenda, et midagi halba ei juhtu. Riigi kohus on aga jälgida, et kellelegi tema kodanikest midagi kurja ei sünniks. Nõnda on tavaliste inimeste kohustus hoiduda kurja tegemisest, sh looduse kaitsmine, taolistes olukordades delegeeritud riigile. Riigiaparaat peab olema nii professionaalne, et teha kindlaks, kui suur on tegelik oht ja millised lüngad on ärimeeste argumentatsioonis. Tavaliselt kutsub riik appi eksperdid ja teadlased, kes suudavad hinnata toodud argumente ja ametnikele head nõu anda.
Nord Streami gaasijuhtme puhul on kõigil Läänemere maadel tõusnud keskseks küsimuseks tööde võimalik mõju merekeskkonnale. Selle taga on asjaolu, et Läänemeri on väga tundlik mereala. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon on võrdsustanud Läänemere Austraalia Suure Vallrahuga, mis on unikaalne ja väga tundlik korallidest koosnev struktuur.
Läänemeri tervikuna on võrdlemisi kehvas seisundis ning tervise halvenemine võib meie kõigi jaoks halvasti lõppeda. Suviti ei saa me enam paljudes paikades ujudagi, sest nn veeõitsengud toovad randa mürgiste sinivetikate kisselli. Soome toiduohutuse amet Evira teatas hiljuti, et Soome lahest püütud räime tohiks süüa vaid 1–2 korda kuus.
Nord Streami taga seisvad ärimehed ja poliitikud kinnitavad, et toru pannakse sügavale merepõhja, ta ei tee seal kellelegi kahju, ei sega radareid ega laevaliiklust; veel vähem kalu. Aga see on just eespool mainitud moel professionaali käega veidi parandatud tõde, teisisõnu sügavalt vale.
Pole teada ühtki Läänemere maade tõsiseltvõetavat ja asjaga kursis olevat teadlast, kes oleks selle lihtsustatud seisukohaga nõus. Mereteadlased on isegi väga skeptilised. Vastuargumente on palju. Eesti eksperdid jõudsid üksmeelselt seisukohale, et Nord Streami poolt esitatud andmestik on nii lünklik, et selle alusel ei saa isegi teha ühest järeldust toru ohtlikkuse kohta ning ehituse lubamisest pole veel üldse mõtet rääkida.
Meres või rannas paiknevate suurehitiste puhul on üks oluline moment, millele ärimehed mängivad: nimelt ei taju merest eemal elavad inimesed, milles võivad olla ohud meres ja merele. Mere eripäradega on kursis võrdlemisi väike teadlaste ring ning nende hääl ei jõua alati riigimeeste kõrvu juba sel lihtsal põhjusel, et ka riigimeeste seas on vähe neid, kes merd tunnevad.
Erinev suhtumine maismaasse ja meresse tuleb selgelt esile päris sageli. Näiteks on rämpsu üle aia viskamine olnud sügavalt taunitav juba aastasadu (sh ka sellepärast, et aia taga on kas kellegi teise maa või siis ühine maavaldus, mida ei tohi rikkuda), kuid kuni lähiminevikuni on peetud normaalseks rämpsu merreviskamist.
Selle taga on olnud lootus, et küll suur meri prahi ära lahustab. Paljudes veekogudes, eriti Läänemeres, on looduse vastupanuvõime praktiliselt ammendatud. Selline suurehitus Läänemeres, nagu seda on torujuhtme paigaldus, oleks tulega mängimine.

Merepõhjas peituvad ohud
Tõsine mure on paljudel ekspertidel Läänemere kui terviku pärast. Sinna on heidetud tohutu hulk relvi, lõhkeainet ja mürgiseid aineid. Merre on paigaldatud kuni 100 000 miini ja uputatud palju tonne sõjamürke, mille iga gramm suudaks tappa sadu inimesi.
Suurim probleem on selles, et pärast Teist maailmasõda merre visatud relvade asukoht on ainult osaliselt teada. Osa andmetest salastati 50 aastaks. Kui 1995. a paiku see aeg mööda sai, salastati need andmed uuesti.
Niisiis me lihtsalt ei tea, kus ja kui palju ohte merepõhi peidab. Pealegi sadestub neile kogu aeg muda, igal aastal u 1–2 mm. Praeguseks ligikaudu meetrise mudakihi alla on väga raske näha ka tänapäeva tehnikaga. Kui nüüd massiivne toru, mille iga meeter kaalub ligikaudu ühe tonni, kukutatakse plartsuga merepõhja, võivad lõhkeda üsna kaugel paiknevad miinid.
Eksperdid kardavad, et võib järgneda doominoefekt, plahvatuste seeria, sest ühe mürsu lõhkemine paneb lõhkema ka teised. Kui nõnda peaks sündima mõnes sõjamürkide uputuskohas, võib Läänemeri muutuda mitmesajaks aastaks mürgiseks supiks.
Teine väga tõsine oht on seotud samuti inimtegevusega. Merepõhja on sadestunud aastakümnete jooksul merre juhitud mürgiseid aineid. Suur hulk nn dioksiine, mis Põhjamaade puidutööstuse heitvetega on Soome lahte jõudnud, võib teha tõsist kahju. Dioksiiniga püüti mürgitada president Juštšenkot.
Juba nende ainete imeväike kontsentratsioon on inimesele ohtlik. Soomes on leitud nende mõju laste hammaste väärarengule ja vähitekitajana.
Viimastel aastatel on dioksiinide vette sattumist välditud. Kõige reostunum kiht paikneb ligikaudu 10–30 cm sügavusel merepõhja all. Sinna sisse heidetav toru paiskab ilmselt pilvena üles praegu väheliikuvad kihid. Kui toru juba paigas, siis hakkab see toimima nagu lumevärav. Ühelt poolt uhub tuul lume ära, teisele poole kuhjab. Nõnda panevad põhjahoovused liikuma suure hulga meremuda torujuhtme lähistel, nii et vette satub tõenäoliselt suur hulk kahjulikke aineid.
Mürgised ained, mis jälle merevette satuvad, hakkavad koos hoovustega liikuma. Arvutisimulatsioonid näitavad, et oma 70–80% Soome lahte sattunud kahjulikest ainetest tuuakse üsna kiiresti Eesti ranna lähistele. Need jõuavad mööda toiduahelat üsna pea kaladesse. Nõnda peab Eesti arvestama ka võimalusega, et päris mitu aastat pärast toru ehitamist ei tohi meie rannavetes püütud kalu üldse süüa.
Ärimeeste asi ei ole loodushoid, vaid kasumi teenimine. Riik ja tema kodanikud peavad aga nägema kaugemale. Riigi kohus on selgeks teha, kes maksab kinni Eestile tekitatud kahju. Tsiviliseeritud maailmas lahendatakse naabritele või loodusele tekitatud kahju vastavate hüvitiste kaudu – ja kui need lähevad liiga suureks, jääb äri lihtsalt katki. Eesti ja teiste noorte demokraatlike riikide probleem on selles, et puhta looduse väärtus on drastiliselt alla hinnatud.
Küllap vastav korrektsioon üsna pea tehakse. Nord Streami puhul tuleb arvestada ka võimalusega, et gaasi võidakse müüa kahjumiga, mistõttu klassikaline ärimatemaatika ei pruugi selle puhul toimida.

Suur äri ja väike inimene
Lõpetuseks meenutan vene muinasjuttu naeri väljatõmbamisest. Ei saanud sellega hakkama eite-taati; vaja oli kogu peret ja takkaotsa viimast pingutust tegema isegi hiirt. Selle hiire rolli võib sattuda igaüks.
Kaasaegse ühiskonna keskne põhimõte on, et igaüks võib osaleda (ja vahel peabki) keerukate probleemide lahendamises.
Loomulikult on vaja kõigepealt tutvuda andmete ja erinevate seisukohtadega ning otsustada, mis oleks õige. Vajadusel survestada riigiorganeid – keskkonnaministeeriumi, majandusministeeriumi, keskkonnateenistust – need kõik on ühiskonna teenrid ja neil on kohustus kodanike muresid lahendada. Küsima selgitusi, vajadusel korduvalt.
Kodanikud saavad moodustada seltse ja ühinguid, millel on palju tugevam hääl kui üksikisikul. Euroopas on taoline survestamise vorm väga levinud.
Kindlasti tuleb oma kogemuse piires kaasa mõtelda. Mitu pead on mitu pead, ühel inimesel jääb rohkem asju kahe silma vahele kui hulgal. Näiteks üks vana laevakapten küsis, mis juhtub, kui gaasileke toimub jää all? Siis see mull ainult ootab, kuni talle sõidab otsa mõni laev, ja plahvatab. Keegi peale tema polnud selle peale seni mõelnudki, et Läänemeri on ju pool aastat jääkaane all.

Tarmo Soomere arvamuse kirjutas üles
Juune Holvandus

Nord Streami gaasijuhtmest
Plaanitakse valmis saada esimesteks gaasitarneteks aastal 2011.
1220 km Läänemere põhjas.
Veealune osa algab Viiburi lähedalt Portova lahest ja kulgeb kuni Greifswaldini Saksamaal.
Hakkab koosnema kahest paralleelsest torust, kummagi võimsus 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.
Maksumus 7,4 miljardit eurot.
Kavandatavaks tööeaks on 50 aastat.
Lisaks Vene- ja Saksamaa territoriaalvetele on kavandatud läbima Soome, Rootsi, Taani majandusvööndt; ühe variandi järgi ka Eesti majandusvööndit.
Projekt ei näe ette ühenduste rajamist merealusest torust Läänemere-äärsetesse riikidesse.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)