Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Nopri Tiit usub asjade paranemist

18.08.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tiit Niilo ehk Nopri Tiit nagu rahvas teda talu järgi kohapeal kutsub, on Vastseliina koguduse juhatuse liige.
Tiit on 42aastane, peres on viis last, koos abikaasaga peavad talu Eestimaa ääre peal Misso vallas. Talus toodetav piim saab ümber töödeldud oma meiereis, mis igati euronõuetele vastav. Ta on edukas ja elupõline põllumees, kelle harida-hooldada on üle 300 hektari maad ja 70pealine lüpsikari. Nopri talu on üks vähestest tööandjatest lähiümbruses. Aga olulisimaks peab Tiit praegu tööd Riigikogus.

Sul on tänapäeva mõistes suur pere.
Abikaasa Vilve, ema Helgi ja viis last. See, et peres on rohkem kui üks-kaks last, on väga tähtis. Teistega arvestamise oskus kasvab välja just suuremast perest, seal õpib seda juba lapsest peale. Õpib kas või seeläbi, et oskab arvestada kui suur tükk kooki võtta, et seda kõigile jätkuks. Sellega, et erinevad põlvkonnad elavad ühe katuse all, kanduvad edasi traditsioonid ja järjepidevus.
Mitmendat põlve siin talu pead?
Suguvõsa-uurijad on selgeks teinud, et olen kuuendat põlve põllumees. Esiisad olid kaks kilomeetrit ida pool tänasest Nopri talu elumajast.
Võrumaal on inimesed vist üldse põlisemad kui paljudes teistes Eestimaa paikades. Siit on küll mindud, aga suuri rahvaste sisserände pole olnud?
Usun, et see väide peab paika. Ehk äärealadel see ongi nii. Polnud erilisi motiive sinna tulla nõukogude ajal ega ole ka praegu.
Ütled, et tulemiseks pole motiivi, samas tagasitulek oma juurte juurde peaks just kasuks tulema.
Seda arvan ma kindlasti! Küsimus on pigem selles, kuivõrd tänapäeva kiirest elutempost haaratud inimesed suudavad väärtustada oma juuri ja esivanemate tehtut-rajatut. Viimase tosina aasta vältel pani elu inimesele tõelise koorma, mõeldi, kuidas täna ja homme hakkama saada.
Aga usun, et seoses Euroopa Liitu astumise ja põllutoodangu hindade stabiliseerumisega muutuvad sissetulekud kindlamaks ja jääb enam aega oma juurte peale mõelda. Ehk lähevad siis paika ka väärtushinnangud ja inimesed tulevad tagasi kodukohta, olgugi et nende elatusallikas võib olla traditsioonilisest põllutööst eemal.
Kas üldse tuleb maal tagasi põlvkondade side ja oma maa ning juurte tunnetamine või jääb talu rohkem äriprojektiks, mis täna minu, homme kellegi teise käes on, kui näen, et see piisavalt kasumit ei tooda?
Sellele on raske vastust anda isegi maafilosoofidel. Muutuva maakogukonna uurimine nõuaks põhjalikumat tööd, aga seda pole analüüsitud ja raha puudusel ei uuritagi. Mina saan öelda vaid oma arvamuse, et tõenäoliselt tuleb aeg, kui mõnigi võssa kasvanud esisade talu vundament kaevatakse välja ja pannakse sinna oma suurest ilmast teenitud miljonid. Vaevalt see aga üldine suundumus saab olema.
Mis üldse seob inimese mingi kohaga, on see omand maalapi näol või rohkem kogukonna tunne?
Mõlemad on tähtsad, selles pole kahtlust. Milline osatähtsus on kummalgi komponendil, on ehk vaieldav. Minule on hetkel olulisem päritud omand ja seda ümbritsev küla. Paraku külakogukond ei toimi veel nii hästi kui peaks.
Paberil on kirjas külavanemad ja arengukavad, toimub 2-3 korda aastas mõni traditsiooniline ühisüritus, aga see kõik ei seo mind siiski niivõrd kui kohustus eelnevate põlvkondade ja eriti tulevaste ees.
Kui suur roll võiks olla ristikogudusel kogukonnatunde loomisel?
Kiriku roll on ajalooliselt olnud muidugi väga suur, tänaseks on see kahanenud. Tõsi, see on Eesti riigi eri paikades ja kogudustes üsna erinev. Kristlike väärtuste tähtsust ei alahinda ka tõsisem ateist, aga kiriku ideoloogia kandmise ja inimestega suhte loomiseni ei jõua mitte kõik hingekarjased ega kogudusetöötajad. Kiriku osa peaks kindlasti tõusma, aga kui reaalne see on ja mis on selleks vaja teha, et kristlikud väärtused inimeseni jõuaks ja kinnistuks, see on küsimus.
Üks sotsioloog on öelnud, et religioon on liim, mis ühiskonna seob. Vanasti oligi nii, et kirik või palvemaja ühendas kihelkonna ja küla. Mis ühendab tänapäeval kogukonda lisaks leiba andvatele majanduskeskustele nagu sinu talu?
Hingeliselt ei hoiagi enam suurt miskit ja kahjuks juba alates perekonnast, kus eri põlvkonnad püüavad omaette olla. Seda enam külas, kus ülemäe naabrid suhtlevad ainult 2-3 korda aastas toimuvatel külaüritustel.
Seda liimi, mis rahva seoks, on tõsiselt puudu ja aseainet pole täna olemas, kuid selle rahvast ühendava liimi leidmine on kaasaegse neurootilise ühiskonna üks võtmeküsimusi. Paraku massikultuur oma suvetuuride ja muu sellisega seda ei asenda, pigem on nende efekt vastupidine.
Kas kirik suudaks veel ühendavat funktsiooni täita? On ju koguduste kohapealne struktuur kirikuvanemate ja mõnel pool asunud palvelate näol, millega haare küladesse toimis, paljus kaduma läinud.
Protsesside toimimiseks on vaja teatud kriitilist energiat, kirikus tegijaskonda ja ühiskonna toetust. Kuivõrd see tänaseks on saavutatav, on küsimus, aga optimisti ja kirikuinimesena leian, et Piiblis kirja pandud väärtusi hakatakse kunagi ühiskonnas taas hindama.
Mida peaks kogudus teistmoodi tegema või pakkuma, et ühiskonnas mitte enam marginaliseeruda, vaid tõusta?
Vanuse kasvades tõmme kiriku poole suureneb. Kogudustes oleme peamiselt mures kiriku korrashoiu, eelarve ja muu taolise pärast ega mõelda sellele, kuidas inimesi, ka noori ja keskealisi, koguduse poole vaatama panna ning kuidas muuta kogudus liitvaks jõuks.
See küsimus peaks olema aktuaalne iga koguduse juhatuse ja nõukogu jaoks, tagamaks koguduse jätkusuutlikkus. Vastseliina koguduse juhatuse liikmena tunnen ennast samuti süüdlasena, kuna pole ehk panustanud vajalikul määral energiat.
Vanasti oli pühapäevane kirikuskäik vahelduseks töiste argipäevade vahele. Äkki peakski seda teed minema ja kirikus meelelahutust pakkuma?
Ei julgeks siin otse öelda, mis õige, mis vale, aga tähtis on see vaimne vara, mida ristikirikul on pakkuda. Kirikut kontserdisaalina võib kasutada, aga ei julge öelda, et usk ise peaks muutuma meelelahutuseks. Latti ei saa igas asjas madalale lasta, lootes, et inimesed siis kirikusse tulevad.
Urmas Paju

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)