Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Noored räägivad jumalateenistusest kui kogemusest

27.01.2021 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud uurimusest „Elust, usust ja usuelust“ selgub, et kolmandik Eesti elanikest külastab jumalateenistust korra-paar aastas. Tegu on suure hulga inimestega, kes satuvad kirikusse harva, enamasti pühade ajal. Kiriku jaoks on see parim võimalus teha misjonitööd ja kõnetada inimest. Teisalt võib kirikus käik tuua ka negatiivse kogemuse ja inimese suisa eemale peletada. Tänases mõttevahetuses küsisin kolmelt Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilaselt nende kogemusi jumalateenistuse kohta, mis meeldis ja mis mitte. Mõeldes nende kogemustele võime teha oma järeldused sellest, milline võiks olla jumalateenistus ja mida tasuks kirikul vältida. 

Kaido Soom,

Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud, ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant

Ilusamaid ja pisut koledamaid jumalateenistuse kogemusi

Kristina Viin

Pühaduse tunne kõnetab positiivselt

Käisin Võrus keskkoolis, kui meile tuli usundiõpetuse ainet andma üks õigeusu preester. Olin vaimustuses tema soojusest, avatusest ja vaimsusest. Tundsin, et ta tõesti hoolis meist. Ühes õigeusu kirikus vallandas jumalateenistusel kogetud tundmuste ja meeleliste aistingute summa (jumalasõna, laulud, ikoonid, viiruk, kuld) minus emotsionaalse kokkuvarisemise – jooksin lihtsalt õue kiriku ette nutma. Ma ei teadnud, miks. Eks klassikaaslastel võis tekkida oma arvamus, ent meie õpetaja tuli minuga sõbralikult rääkima ja arvas, et olen saanud religioosse kogemuse ning see on ainult positiivne.

Müstilise värvinguga jumalateenistuse kogemus tabas mind palju aega hiljem ühes Tallinna õigeusu kirikus. Olin seal ühes oma sõpradega, palvetasin, ent armulaual ei osalenud, kuna pole õigeusku salvitud. Rahvas käis armulauda vastu võtmas ja mina lihtsalt istusin vaikuses, vaatasin armastusega inimesi ja jälgisin toimuvat. Armulauaosaduse vägi kandus minunigi – ühel hetkel hakkas justkui tuul kirikus liikuma ja valgus muutus heledamaks. Järsku kandus see tuul sooja hoovusena otse minu peale. Aknad-uksed olid ju kinni. Istusin hämmeldunult edasi, päike tuli välja ja päikeselaigud sillerdasid kiriku põrandal. Tõdesin endamisi, et mingid asjad on tõesti olemas ja eks see Püha Vaim oligi.

Kõige helgemat jumalateenistust kogesin eelmisel varakevadel andeksandmise pühapäeval Paldiskis. Sõitsin sinna koos sõpradega tuttava preestri teenistusel osalema. Kuna rahvast oli vähe ja kohal olidki vaid ühised sõbrad ja minu laps, oli jutlus lihtne ja intiimne. Preester puudutas jutluses soojade tervitustega ka minu last. Tegime läbi rituaalid – põlvitasime üksteise eest, palusime kõik üksteiselt andeks ja kallistasime. Pärast jalutasime lumes mööda pankrannikut. Mere kohale tõusis vikerkaar ja ühes kohas pangaseinas oli veevoolust tekkinud jääpurikatest justkui kristalne katedraal. 

Karmus peletab eemale

Üht päris negatiivset kogemust puudutaksin siiski. Öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa. Kui rumalalt käitusin mina, otsustagu igaüks ise. Mõned aastad tagasi vedasin oma sõbrad paasaööl ühte õigeusu kirikusse. Olime joviaalses meeleolus ja tahtsin oma kaaslastele toredat kogemust pakkuda. Õieti ma ei saanudki aru, mida niiväga valesti tegime. Ehk laulsime keset põrandat liiga valjult „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ ja hoidsime sõbrannaga kätest kinni, mis võis olla kohatu. 

Küllap meie energeetika ja „sissetungimine“ häiris koguduse rutiini. Paar vanadaami vaatasid meid pahakspanevate nägudega ja diakon tuli tõsise pilguga otse minu juurde ning ütles: „Minge siit ära.“ Jõudsin talle vaid ütelda: „Aga ma olen teoloogiatudeng!“ See korralekutsumine riivas mind. Aga neid mõtteid olen ka muidu oma peas vaaritanud: miks peavad inimesed olema kristlikel jumalateenistustel nii tõsised, sünged ja hillitsetud? Eriti paasateenistusel. Ning εὐαγγέλιον kreeka keeles tähendab ometigi ju rõõmusõnumit. 

Head ja mitte nii head mälestused jumalateenistustelt

Kristel Algvere

Muusika toob kirikusse

Kui laps ja teismeline olin, tähendas jumalateenistusel osalemine mulle harilikult seda, et pidime laulukooriga kirikus esinema. Läksin lastekoori 4. klassis ja laulsin neidudekooris veel ka keskkoolis. Koor oli ainus põhjus, miks toona üldse kirikusse sattusin. Meenuvad koorireisid Rootsi ja Soome. Esinesime või käisime niisama ka kirikutes. Üllatav oli, kui soojad, kodused ja meeldivad olid Soome ja Rootsi kirikud. Hoopis erinevad rõsketest hoonetest, kus esinesime jõuluajal Eestis. Oli küllalt sage, et pärast kirikutes esinemist jäi kurk haigeks. Koorilaulja ei unusta niisuguseid asju, sest hääle kaotamine tähendas koori tööst vähemalt mingiks ajaks kõrvale jäämist. Soojas ja valges paigas sai keskenduda kõige olulisemale – laulmisele.

Täiesti ebaõnnestunud misjon

Olen sekulaarsest perekonnast ja seda, et minu vanemad „pöörduksid“, ei ole mul kahjuks loota. Möödunud aasta jõulude ajal õnnestus mul siiski meelitada ema jõulujumalateenistusele väiksesse maakirikusse. Küünlad põlesid, kirik oli võrdlemisi soe ja meeleolu helge. Kohtasime tuttavaid, tervitasime neid ja olime ka justkui omainimesed. 

Mis valmistas aga pettumuse, oli jutlus – manitsev ja väga tõsine. Tagatipuks vaatas uksel lahkuvaid inimesi kätlev kirikuõpetaja meie lähenedes enda selja taha, nii, et isegi silmsidet temaga ei tekkinud, kätlemisest rääkimata. See võis muidugi olla juhus.

Püüdsin juhtunut siluda, rääkides särasilmil viimastest loengutest ülikoolis, mis lepitasid meid veidi.

Lootustandev kirik

Head mälestused on seotud ühe suure linnakirikuga. Kui kevadel uuesti õue lubati, veelgi enam – kui inimesed juba ka kohvikutes istusid, oli mul sünnipäev. Vaatamata sellele, et ametlikult polnud veel piiranguid kaotatud, toimusid ettevaatlikult juba ka jumalateenistused. Pärast mitut kuud toas elamist tegin endale sünnipäevakingituse ja käisin jumalateenistusel. 

Miskipärast mõjus nii jutlus, mis oli lootusrikas, nüansirohke ja liigutav, kui ka lihtsalt meieisapalve lugemine väga tugevalt, mu kandadele kasvasid pärast teenistust justkui tiivad – polnud ammu tundnud, kui tugevad on sõnad „usk“, „lootus“ ja „armastus“.

Ja nüüd jõuan ringiga jälle koorilaulu juurde tagasi. Nimelt osalesin 16. oktoobril ajalehe Eesti Kirik tänujumalateenistusel, mis oli teistsugune kui pühapäevased teenistused ka selles mõttes, et suur osa inimesi oskas väga hästi laulda. Esimest korda sain kõiki laule valjusti kaasa laulda, sest minu selja taga laulis üks naine selge ja ilusa häälega. Veelgi enam – ka minu ees ja kõrval lauldi! Kui hästi see kõik kokku kõlas, jääb kauaks meelde.

Mõistmatusest mõistmiseni

Gertie Feldveber

Tore inimene, aga ei saa aru

Ma olen pärit mittereligioossest perekonnast ning kodus ei räägitud Jumalast ega Piiblist, rääkimata erinevatest religioonidest. Esmane kokkupuude usuga ja usuõpetusega oli minu jaoks segadust tekitav ning võib-olla isegi šokeeriv. Sain 2. klassis konfessionaalselt usuõpetust ning seda andis üks vahva kirikuõpetaja. 

Tollel ajal ma ei saanud aru, millest või kellest käis jutt, kui lugesime Piiblit, aga mäletan, et lugesime „Laulude raamatut“ ning laulsime tunnis. Kirikuõpetaja rääkis innukalt Jeesuse imetegudest, sealhulgas ka imedest, mis teda ennast on elus saatnud, kus ta on tundnud, et Jumal on temaga.

Võin üsna kindlalt väita, et ma ei töötanud ega mõelnud tunnis eriti agaralt kaasa, sest ei mõistnud ega saanud aru, millest kirikuõpetaja klassi ees räägib. Ühtlasi ei osanud ma küsida õigeid või vastavaid küsimusi, mis oleks tunnis räägitu arusaadavamaks teinud. Samuti ei olnud teisedki klassikaaslased sellest tunnist väga huvitunud, vaid mõni üksik, kes oli religioossest perekonnast pärit. 

Tekkis mõistmine

Ent väärtuslik ja huvitav kogemus oli see siiski. Võimalik, et sealt tuli mingil määral ka huvi teoloogia ja eksistentsiaalsete asjade vastu.

Teine kokkupuutumine religioonidega oli alles gümnaasiumis, mis oli tunduvalt positiivsem. Õppisin kunstikallakuga klassis, seetõttu oli religiooniõpetus kohustuslik kogu gümnaasiumi vältel. Nagu heal lapsel mitu nime, oli ka religiooniõpetuse ainel mitu nimetust: inimene ja religioon, maailma usundid ja maailma kultuurilugu. Inimene ja religioon ning maailma usundid olid sisult samad ained – õppisime erinevate maailma religioonide kohta, rääkisime sünnist, täiskasvanuks saamisest, abielust ning lõpuks surmast. Maailma kultuuriloos võtsime läbi suuremad maailma loomise müüdid.

Gümnaasiumis puudutas religioonidest õppimine mind isiklikul tasandil palju suuremal hulgal kui algklassis. Esiteks juba sellepärast, et õpetaja oskas religioone kõrvaltvaatajana tutvustada ja oli ka nende kõikidega isiklikult kokku puutunud, sealhulgas tõi ka elulisi näiteid ja enda kogemusi esile. Selleks ajaks olin ise ka loomulikult vaimselt arenenud ja oskasin eksistentsiaalsetes küsimustes kaasa mõtiskleda ning hakkasin vaikselt taipama, miks inimesed usuvad või ei usu. Ning tekkis mõistmine ja aktsepteerimine teiste inimeste suhtes.

Enda näitel võin seega tõdeda, et usundiõpetus tekitas minus huvi teiste inimeste, kultuuride ja usundite vastu. Usundiõpetus on vajalik aine, mis aitab õpilasel mõista teisi ning mõtestada ka enda kultuuri ja ühiskonda. Leian, et kõikidel noortel võiks olla võimalus õppida tundma erinevaid religioone.

Eesti elanik jumalateenistusel

Osalemissagedus:

Üldse mitte – 53%

1–2 korda aastas – 30%

3–4 korda aastas – 7%

Kord-paar kuus – 5%

Iga nädal – 4%

Raske öelda – 1%

6% vastanutest koges jumalateenistust hirmutavana ja 16% julgustavana.

11% vastanute jaoks oli jumalateenistus lihtne ja 8% jaoks keeruline.

22% leidis, et jumalateenistus on rahustav ja 5% arvas, et see on ärritav.

5% meelest oli jumalateenistus põnev ja 11% hinnangul igav.

6% vastanutest pidas jumalateenistust masendavaks ja 10% rõõmustavaks.

Allikas: uuring „Elust, usust ja usuelust“ 2015

Teemad:

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)