Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

… nõnda võime ka meie käia uues elus

26.04.2019 | | Rubriik: Jutlus

Jh 20:19–31
Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
Need ülestõusmispühade järgsed päevad esitavad sulle, hea lugeja, küsimuse: mida sa oled valmis uskuma? Kas ülestõusmine on võimalik? Mida sellesse uskumine või mitteuskumine endaga kaasa toob? Lõpuks esitab see igaühele Pilaatuse kuulsa küsimuse: mis on tõde?
Umbes aasta tagasi kirjutas professor Randar Tasmuth neil veergudel: „Haualt kodu poole oleksime ka meie läinud teadmisega, et Maarja Mag­daleena sõnad pidasid paika. Silmaga nähtud tõene fakt ise ei avanud faktitagust tõde.“ Ta jätkas, et tõde on faktide omavaheliste seoste mõistmine.
Tõepoolest: Maarja esimene reaktsioon tühja hauda nähes oli inimlikult loomulik. „Nad on Issanda hauast ära viinud“ (Jh 20:2). Esimene loomulik vastus ebaloomulikule olukorrale. Inimlik selgitus sellele, mida ta näeb. Nagu ka Toomas tänases evangeeliumis avaldab tervemõistuslikku skepsist: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte“ (Jh 20:25).
Kuid Kristuse ülestõusmine on palju kaugemale ulatuva tähendusega, mida ilma asjakohase seletuseta ka kõik Kristuse enda jüngrid lõpuni ei mõista. Kristuse ülestõusmises ilmutab Jumal meile teistsugust tegelikkust. Midagi, mis on olnud seni varjul. Mis on olnud inimkogemusele seni kättesaamatu ja kogetamatu, kuid mis sellele vaatamata on olnud olemas.
Kristuse ülestõusmine osutab, et Jumal on loonud palju rohkem, kui inimene suudab välja mõelda ja läbi uurida. Ülestõusmine asub väljaspool meie kogemuste maailma, märgib Saksa teoloog Joseph Ratzinger oma isiklikes refleksioonides Jeesuse elu üle, mis on ilmunud kolmeköitelise teosena „Jeesus Naatsaretist“ („Jesus von Naza­reth“, 2007–2012). Ülestõusmisjutustused räägivad millestki uuest, millestki enneolematust, uuest tegelikkuse mõõtmest, mida meile ilmutatakse.
Ülestõusmisusk ei tähenda kogu senise kahtluse alla seadmist. Seni tundmaõpitud loodusseadused ja seosed toimivad endiselt. Kuid ülestõusmine osutab: olemasolev ei piirdu sellega, mida inimene suudab tundma õppida. Meie seniste teadmiste juurde astub Jumala ilmutus, mis avab „silmaga nähtava tõese fakti“, mis selgitab toimunut inimkogemuse välisega, selgitades „faktitagust tõde“, kui kasutada professor Tasmuthi mõisteid.
See faktitagune tõde on see – Jumal tegutseb. Täiesti nii, kuidas ainult tema oskab. Jumal tegutseb vabana inimeste teadmiste ja kogemuste seatud piiridest.
Küllap ollakse harjunud kõnelema ülestõusmispühast ja Kristuse ülestõusmisest. Küllap on siin oma osa usutunnistusel, milles ütleme: „Mina usun Jeesusesse Kristusesse, kes on üles tõusnud surnuist.“ Kuid kui lugeda vanimaid kirjalikke tunnistusi sellest sündmusest, nagu näiteks 1. kirjast korintlastele, siis neis seisab: „Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist“ (1Kr 15:12). Või kirjas roomlastele märgib Paulus: „Otsekui Kristus on äratatud üles surnuist /../, nõnda võime ka meie käia uues elus“ (Rm 6:4). Ning lõpuks ka ülestõusmislood evangeeliumides ei kõnele sellest, et Jeesus tõusis surnuist, vaid sõnumitooja ütleb haua avastajatele: Ta on üles äratatud!
Jeesuse surm oli täielik, tõeline surm, ta oli päriselt surnud. Teinekord võib jääda mulje, et Jeesuse surma puhul oli surm kuidagi „kergem“. On ta ju Jumala Poeg, kuidas ta üldse saab surra!? Kuid just see keeleline iseärasus ülestõusmislugudes osutab, et Kristuse surm oli päris. Temas kustus igasugune elusäde. Igasugune kardiogramm oleks näidanud sirget joont. Ainult Isa tegutseb ja toimib (vrd Jh 5:17). Jumal on see, kes äratab Poja surnuist.
Kristuse ülestõusmises, ülesäratamises kogeb inimene sellist Jumala tegutsemist, mis on ennekogematu. Ja see muudab ka Tooma reaktsiooni mõistetavaks. Inimlik argikogemus kinnitab: kes on surnud, on hauas, ja ainult inimese võimalik pahatahtlik sekkumine võib ta sealt ära viia. Kristuse ülesäratamine osutab, et Jumal ei ole kohustatud tegutsema nii, nagu inimene arvab. Või võimalikuks peab. Usk ülestõusmisse annab Jumalale tegutsemisvabaduse, mida ei piira inimlikud arvamused. Ja see annab lootuse meilegi.
Joseph Ratzinger märgib, et ülestõusmises ilmutab Jumal meile veel üht mõõdet lisaks sellele, mis on varem tuntud. Nimetagem seda siis Jumala riigiks. See maailm jätkab oma tiirlemist ümber Päikese samade seaduste alusel nagu senigi. Inimesed sünnivad siia maailma endiselt mehest ja naisest. Kuid nende elule on Jumal andnud enneolematu perspektiivi. See ulatub selle maailma seaduspärasuste alt välja.
Kristuse ülestõusmine toob rõõmu, sest me teame: Jumala maailmas peitub rohkem, kui me eales suudame läbi uurida. Ja selle tunnistajaks oleme saanud koos jüngritega ning eriliselt koos Toomaga.
Siim Joel2019apr

 

 

 

 
Joel Siim,
Tallinna toomkoguduse abiõpetaja

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)