Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Orel on inimkonna vaimsuse kehastus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Pärnu Eliisabeti kiriku uus orel on varustatud Eesti suurima, orelist eemal asuva ligi kahe meetri laiuse puldiga. Tavapäratu on ka selle kaarjas kujundus, mis on valminud Jaanus Torrimi erisoovil. Merje Talvik
«See on üks keerukamaid instrumente, mille inimene on suutnud Jumala abiga välja mõelda,» kirjeldab oma äsjasündinud lapsukest Pärnu Eliisabeti koguduse peaorganist Jaanus Torrim.

«Kui orelit seest vaadata, siis sarnaneb ta inimesega – mootor on kui süda, mis pumpab verd ja õhku, lõõtsad on kui kopsud, igasugused keerukad torukesed on kui veresooned, viled on nagu häälepaelad ning oreli pult on nagu meie aju, mis kõike seda juhib.
Ka kõige kaasaegsemas mõttes ei suuda ükski tehnika ületada orelit. Kogu see uue oreli ehitamise protsess on olnud tõepoolest nagu lapse sünni ootamine. Ja kahtlemata minu ametiaja kõige huvitavam aeg. Et sa käid ja piilud, kuidas see tasapisi valmib, ja kui sinna on hing sisse puhutud, läheb veel põnevamaks, siis hakkad kuulama, kuidas ja millised helid tekivad. Kui ma ausalt ütlen, siis ega ma neid tunde oskagi kokku lugeda, palju ma selle oreli pärast palvetanud olen,» märgib Torrim.
Oreli ehitusprojektiga alustas Torrim 2006. aastal, idee uuest orelist küpses peas aga juba märksa varem. «Aastal 2001, kui lõppes vana oreli renoveerimine, käisin üleval rõdul ja vaatasin kogu aeg seda tühja seina ning mõtlesin vaikselt, et oi kuidas tahaks, et seal oleks üks orel,» meenutab organist ning lisab, et algne põhjus oli ka puhtpraktiline.
«Vana oreli rõdu on nii väike, et ühte korralikku koori sinna esinema ei pane, kõige rohkem mõnikümmend inimest. Uue pilli ette mahub aga kuni sada inimest ja ka akustika on hoopis teine.»
Üheksateistkümne vabadusaasta neljas orel
Üksteist aastat Pärnu kogudust muusikaga teeninud Torrim on veendunud, et uus orel loob võimaluse erinevate suurvormide ettekandeks koori, orkestri ja kahe oreliga. Lisaks on tegemist suurima eesti orelimeistri töö ja eesti kunstniku kavandatud oreliprospekti tervikkompositsiooniga pärast Teist maailmasõda.
«Eesti vabariigi esimese iseseisvuse ajal, mis kestis 22 aastat, ehitati palju oreleid, oma kolmkümmend kindlasti, orelifirmasid oli toona juba omajagu. Pärast taasiseseisvumist on ehitatud kirikutesse kolm orelit ning Pärnu oma on neljas. Ehkki tegemist on avalikus linnaruumis Pärnu peakirikuga, kus toimub väga palju sündmusi ja kontserte, pole see mitte ainult Pärnu Eliisabeti koguduse ja Pärnu linna, vaid kahtlemata terve kiriku sündmus. Kui kirik suudab ehitada orelit, siis see näitab, et kirik elab ning on jätkusuutlik.»
Omapärast, kiriku lõunaseina vitraažakna ümber paiknevat 30 registriga barokkorelit kutsub Torrim hellitavalt Kriisa oreliks.
«Heal lapsel on muidugi palju nimesid – barokkorel, kooriorel, ametlikes dokumentides vitraažorel, kuid mina nimetan pilli ikkagi meistri järgi. Hindan Kriisade järjepidevust väga ning eelkõige seda, et kogemused ja teadmised on edasi antud isalt pojale. Selles mõttes pole see ühele Kriisale üldse mitte suur tükk,» nendib Torrim.
Järjepidevus viis sihile
Tõepoolest, Kriisa Oreliehitus OÜ on tegutsenud järjepidevalt 1886. aastast. 124 tegutsemisaasta jooksul on kokku valmistatud ligikaudu 50 orelit, millest enamik asub Eestis ja on ka säilinud. Firma juhil, kolmanda põlve orelimeistril Hardo Kriisal täitus tänavu 27. juulil 70 eluaastat.
Pärnu oreli kujundamisel tuli oreliehitajale appi klaasikunstnik Rait Prääts, kelle loominguna valmis 2007. aastal roosakna vitraaž. Aasta hiljem sai püsti Präätsi kujundatud oreliprospekt. Sellele järgnes aastake tööd tehases ning teine samapalju kulus oreli kokkumonteerimisele.
Raha töödeks saadi Pärnu linnavalitsuselt ja eraannetajatelt, õla pani alla ka kultuuriministeerium ja kultuurkapital. 
«See, et me raha kokku oleme saanud, on mõnes mõttes uskumatu. Kui ma sõlmisin oreli lepingu 3,2 miljoni krooni peale, ei teadnud üldse, kuidas seda asja rahastada. Esimene summa tuli linnavalitsuselt ja nende toetus jätkus igal aastal. Paarisaja tuhande krooniga toetas ka kultuuriministeerium, 80 000 saime kultuurkapitalilt ning eraannetajate abiga õnnestus koguda pisut üle saja tuhande krooni. Siin on oluline roll ühel meie koguduse liikmel, vanaproua Hedvig Laosel. Ta on algusest peale täiesti omal initsiatiivil inimestelt 100 krooni kaupa oreli ehituseks raha korjanud. Tema panus on olnud tõesti märkimisväärne,» tunnistab Torrim, kes oreli ehitamist muidu täiesti üksi vedas. Kui vana oreli renoveerimist juhtis spetsiaalselt selleks loodud orelifondi nõukogu, siis uue oreli ehitusprojektis ei soovinud nõukogu enam kaasa lüüa, sest idee rahastamine tundus vähetõenäoline.
Armastus kogu eluks
«Kuid kui sa oled juba midagi alustanud, siis on nadi seda pooleli jätta. Nii hakkasingi asja üksi vedama. Kõige pingelisemad on olnud just viimased kuud ja eriti pingeline tänane pilli pühitsemise päev, kus orel sai valmis kell 4.53 varahommikul. Kahtlemata on see üks minu elutöid, vaevalt ma midagi nii hullumeelset enam ette võtta julgen,» tõdeb Torrim.
«Väga palju selgitustööd on tulnud teha; kui ma vaatan viiele aastale tagasi, siis see pole olnud üldse kerge,» nendib Torrim. Valminud instrumenti vaatab ta aga tõelise uhkusega. «Jaa, oreliga saan ainult rahul olla. Minu eesmärk ei olnud saada mingit stiilipilli, kõige olulisem on selle kõla. Ehkki uue oreli välimus on lisaks ka väga kena. Tegemist on täiesti ainulaadse prospektiga, kus viled ümbritsevad roosakent. Teist niisugust prospektitüüpi maailmast ei leia.»
Jaanus Torrim tuli Pärnusse Eliisabeti kiriku organistiks 1999. aastal. 2001 sai ta preemia kontsert- ja organiseeriva tegevuse eest, millega märgiti tema viljakat tegutsemist orelikontsertide korraldajana Eliisabeti kirikus ja kiriku oreli remondi ning uuendamise organiseerijana.
Ent peaorganisti hool orelimuusika arengu ja Eesti orelite eest ulatub kaugele üle Pärnu piiride. Ta annab orelitunde Pärnu muusikakoolis, käib mängimas Kuressaare kirikus ja on Võrumaal asutatud Eesti Orelikeskuse eestvedaja, võttes missiooniks Eesti kirikuorelite korrastamise ja uuendamise. Alates 1997. aastast on tänu keskusele korda saadud pea kõik Võrumaa orelid, lõpetatud Reigi, Rõuge, Põltsamaa ja Audru oreli remont, käsil on Tori ja Kuressaare uue oreli ehitamine.
Merje Talvik

Pärnu Eliisabeti kiriku vitraažorel
30 registriga barokkorel
Maksumus 3,2 miljonit krooni
Töödega alustati 2006. aastal
Valmis 27. augustil 2010
Prospekti kujundanud klaasikunstnik Rait Prääts
Ehitanud orelimeister Hardo Kriisa

 Hardo Kriisa, orelimeister:
Oreliga olen ma väga rahul. Võrreldes vanaga on sel hoopis teine, barokne kõla. Kuigi üldiselt on tegemist ikkagi kaasaegse pilliga.
Tavaliselt olen eelistanud prospekti kujundusi ise teha, kuid antud juhul kasutasime kunstniku abi ja siin võin julgelt öelda, et tegemist on kunstiteosega.
See, millises seisus on kiriku orel, oleneb väga palju organistist, sest kui on tugev organist, on tal vaja ka orelit, mis korralikult töötaks. Praegu tundub mulle aga, et Eestis on orelihuvi pigem vähenenud. Kui võrrelda Soome või Rootsiga, on meil pilt hoopis teine, seal tuntakse orelite vastu märksa suuremat huvi ja hoitakse need ka korras. Eks see on ka mõistetav, sest maakoguduses ei ela organisti palgast lihtsalt ära, elanikkond väheneb ja orelid jäävad niisama seisma. Sellest on kahju.