Rubriik: Arvamus

Sotsiaal-majanduslikku kihistumist Eestis ei saa käsitleda kui väljakujunenud ja püsivat klassistruktuuri, leiti 1. märtsil Tartus Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis seminaril «Kihistunud Eesti».

Seminar, mis oli kolmas Domus Dorpatensise seminarisarjast «Tolerants Eesti ühiskonnas», andis üldmulje: kuigi kõik ühiskonnad on diferentseeritud, on rikka(ma)id ja vaese(ma)id, loetakse Eestit maailmakaardil üheks kontrastsemalt kihistuvaks ühiskonnaks.Seminaril küll ei puudutatud religioosset dimensiooni Eesti kihistumise temaatikat avades, ent kuulates ettekandeid ning jälgides saalisistujate spontaanseid mõttevahetusi, sobitus märksõna ‘kirik’ sellesse vaieldamatult. Kirik kui abi andja ja lohutuse pakkuja neile, kes mingite mõõdupuude järgi on ühiskonna kihistumisstruktuuri madalamatele positsioonidele jäänud, seisab suure väljakutse ees olla avatud inimeste teenimiseks.

Kihistumise aluseks on ebavõrdsus

Seminari selgrooks oli neli ettekannet: dr Iris Pettai Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi sotsioloogiliste uuringute osakonna juhataja oli oma etteaste pealkirjastanud «Rahvaste kihistumine võrdlevast aspektist»; uuringutekeskuse Klaser juhataja Rauno Salupere rääkis kultuuri kihistavast mõjust; Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhatuse esinaine Andra Veidemann püüdis vastata küsimusele, kas suund ristiühiskonna poole on paratamatus ja Arvo Trumm, Tartu Ülikooli sotsioloogia õppetooli üldsotsioloogia lektor, vaagis, kui vaene on (vaene) Eesti.

«Paljud Eesti inimesed alles kohanduvad turumajandusreeglitega, otsivad oma kohta ja stabiilset positsiooni sotsiaalses hierarhias,» kinnitas Iris Pettai, selgitades, et kihistumise aluseks on ebavõrdne juurdepääs neljale põhiressursile: raha, võim, haridus ja prestiiž. Inimesed, kellel on juurdepääs kõigile nimetatud ressurssidele, jõuavad kihistumisstruktuuri kõrgemale positsioonile ja vastupidi – grupp, kellel ressursse napib, peavad leppima madalama positsiooniga.

Kihistumise struktuur näitab, et nn rikkasse kõrgkihti kuulub 10% Eesti elanikkonnast, vaesesse madalkihti 31% elanikke ja 59% puhul saame rääkida keskklassist, kes «pole selgelt ei vaesed ega rikkad».

Liiga palju vaeseid

Lektori hinnangul seisab selgem kihistumine Eesti ühiskonnas veel ees. Hetkel  loetakse Eestit kihistumise kontrastsuselt kuuendaks maaks maailmas. Esimesel kohal siin on Brasiilia, kus vaesema ja rikkama ühiskonnakihi sotsiaal-majanduslikud näitajad on kõige erinevamad. Pettai arvab, et Eestis on riskantselt suur vaeste osakaal (31%), mis teeb kriitikat riigi sotsiaalpoliitikale: «Need näitajad räägivad hoolimatusest.» Iga neljas laps kasvab Eestis vaesuses.

Mis loob vaesust sotsioloogide hinnangul? Võtmepõhjusteks tuuakse suutmatust tööturul läbi lüüa (hariduse puudulikkus); sotsiaalne sõltuvus (oskamata riigikeelt ammutavad muulased informatsiooni vaid emakeelsest meediast); madal elukvaliteet (kartes kaotada töökohta käiakse haigena tööl) ja võõrdumine ühiskonnast (ei käida valimas, üldine rahulolematus ja käegalöömine). 

Kõrgeim enesehinnang tippjuhil ja tudengil

Rauno Salupere osutas, et n-ö ühiskonna klassideks jagamise aluseks võib võtta ka inimeste enesehinnangu, kuhu konkreetne indiviid ennast ise mingite näitajate alusel paigutaks. Ta tõi huvitava näite, et kõrgeima enesehinnanguga on tippjuhid ja tudengid.

Lektori kinnitusel määrab inimese positsiooni ühiskonnas kolm kapitali liiki: majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline. Kahele viimasele keskendudes tugines Salupere Prantsuse sotsioloog Bourdeu teooriale: sotsiaalse kapitali all mõeldakse, kui palju on meil tuttavaid ja sõpru, kellelt näiteks vajadusel nõu või abi küsida; kultuurilise kapitali moodustavad inimese enese teadmised, oskused, haridus, kui suur on isiklik raamatukogu, milliseid telekanaleid vaatab.

Riskide tootmine ja nende ületamine

Andra Veidemann, refereerides Ulrich Becki eesti keeles ilmunud sotsioloogilis-kriitilist teost «Riski ühiskond», tõmbas paralleele Eesti ühiskonnaga. Kui lähtuda definitsioonist, et riskiühiskond tegeleb riskide tootmise ja nende ületamisega, siis mahub Eesti suurepäraselt mõistesse. Majandus on muutumas eesmärgiks omaette ning elu on liialt politiseerunud.

Ettekannetest ning auditooriumis pinda võitnud diskussioonist jäi kõlama mõte: ohtlikult suur hulk (Eesti) inimestest on kaotanud elu mõtte. See nullib eesmärgid ning pärsib jõu hakkamasaamiseks. Need inimesed sisenevad suletud ringi, kus probleemi tagajärg sööb selle eelduse ning tulemiks on inimesed, kes ei ole rahul ühiskonnaga ning ühiskond ei lepi nendega. Küsimus on seega suuresti elu mõttes.

Meelde tulevad Rolling Estonians meeskonna kogemused kaugetelt maadelt, kus nad kohtasid majanduslikult väga halval järjel, ent silmnähtavalt rõõmsameelseid ning elujaatavaid inimesi. Taolist jõudu peaks kirik pakkuma erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvatele inimestele.

Liina Raudvassar