Rubriik: Kolumn

Nii pealkirjastas Šveitsi ajakirjanik Andreas Oplatka 2000. aastal ilmunud raamatu, mis valmis vestluste ja intervjuude põhjal tollal ametisoleva president Lennart Meriga.

Täna saame iseloomustada president Meri elu ja tegevust nende sõnadega, juba tagasi vaadates ja tema elust kokkuvõtet tehes. President Lennart Meri kutsuti ajast igavikku 14. märtsi varahommikul. Sümboolsel moel just emakeelepäeval. Mäletame teda ju eesti keele puhtuse hoidjana ja emakeele oskusliku ning rikka kasutajana, keele hoidmisele ja kaitsmisele juhtis ta tähelepanu oma kirjutistes ja kõnedes. Selle eest pälvis ta aastate eest ka Wiedemanni keeleauhinna.

Presidendi elu oli elatud Eestile väga mitmel moel. Kirjanikuna eesti rahvustunnet ergutades ja julgustades. Suurepärase oraatori ja kõnemehena eesti keelt kaunilt ja kujundlikult kõlada lastes. Diplomaadina (olles ise diplomaadi poeg) Eesti välisteenistust taasiseseisvumise järel üles ehitades. Esimese okupatsioonijärgse  (ja ajaloos üldse teise) Eesti presidendina selle ameti piirjooni ja pädevust kujundades. Jah, vahel ka selle ameti piire kompides. Ning loomulikult Eesti riigi ja rahva nime maailmale suurepäraselt ja efektiivselt tutvustades.

President Meri julges mõelda ja rääkida Eesti ajaloost looval, sugugi mitte väljakujunenud traditsiooni järgival moel. Selle eest teenis ta muidugi ka paljude pahameele. Nagu piiride nihutajad ikka.

Nii oli ta raamatus «Hõbevalgem» julge väitma, et Tallinna ümbruse ja Loode-Eesti elanikkonnast olid saanud kristlased juba enne sõjalist ristiusustamist. Ütles ta ju sedagi, et 700 aastat orjapõlve on ajaloomüüt ses mõttes, et 13. sajandi alguse sündmused tõid Eesti ala euroopalikku õigusruumi, õigusriikide sekka.

President Lennart Meri nägi selgelt kristliku usu ja kiriku olulist rolli Eesti ühiskonnas ka praegu, mitte üksnes ajaloos. Veel enam – ta suunas kirikule teinekord väga nõudliku pilgu ja küsis, miks see ühiskonnas enam ja aktiivsemalt oma õigustatud rolli ei täida. Tema sõnum jääb meilt küsima, nõudlikult julgustama ka täna ja homme.

Igavene rahu anna talle, Issand, ja igavene valgus paistku talle lõpmata!

Tauno Teder