Pühapäeval, 26. veebruaril tähistati Raplas praost emeeritus Esra Rahula 80. sünnipäeva.

Kõrgesti autasustatud Esra Rahula – Valgetähe IV klassi ordeni ja EELK Teeneteristi II klassi ordeni kavaler.

Pidulikul tänujumalateenistusel kirikus jutlustas peapiiskop Andres Põder ning kaasa teenisid peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, piiskop Einar Soone ja teised vaimulikud. Järgnesid õnnitlused pastoraadis.

Meie kiriku üht väärikamat vaimulikku õnnitledes ja tänades andis peapiiskop Esra Rahulale üle EELK elutöö preemia koos EELK II klassi Teeneteristiga. Paar päeva varem oli president talle üle andnud ka Valgetähe IV klassi ordeni. Kõik see kokku on ilus tunnustus töömehele, kes kõige raskemal ajal kirikupõldu harides on jätnud endast maha sirged ja sügavad künnivaod, kuid omal ajal selle eest mingit austust nautida ei saanud.

Esra Rahula sündis Rapla külje all vennastekoguduse taustaga peres. Pärast Rapla keskkooli hõbemedaliga lõpetamist 1945. aastal läks ta kõigepealt Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kuid valis õige pea, suuresti tänu Evald Saagile, siiski usuteaduse ja vaimulikutöö.

Rahula alustas jutlustajana Juurus ning jätkas ordineeritud õpetajana Pilistvere koguduses. Lühikest aega sai ta olla Tormas ja Mustvees ning Saaremaal Kuresaare ja Kaarma kogudustes, kui 1962. aasta sügisel tuli ringiga tagasi tulla oma kodukohta.

Pole kahtlust, et elutöö, ligi 30 aastat vaimulikutööd, tegi Esra Rahula Rapla ja Järvakandi koguduste õpetajana. Pikaajaline töö praostina ja peapiiskop Edgar Hargi (1978–1986) ajal ka konsistooriumi assessorina ning selle presiidiumi liikmena laiendas tublisti Rahula ülekirikulist haaret.

Pensionile siirdus Esra Rahula 65aastaselt 1991. aasta novembris. Koos abikaasa Saimaga on nad hoidnud end heas füüsilises ja vaimses vormis koduaeda harides, mis kõigile Raplasse sisenejatele kohe silma hakkab.

Keda Sa pead oma eeskujudeks ja õpetajateks, kes on Sind vaimulikuna kõige enam mõjutanud?

Neid on mitu. Keskkooli lõpuklassides, kutsevalikul ja hiljemgi hulk aastaid kodukoguduse õpetaja Evald Saag, instituudi päevil Uue Testamendi õppejõud Ago Viljari, esimesel iseseisval töökohal Pilistveres naaberkoguduse õpetaja Herbert Kuurme, kõige enam aga siiski väga pikka aega peapiiskop Jaan Kiivit seenior. Olen neile kõigile väga tänulik.

Kas on neid, kellele Sina oma elu jooksul vaimulikuks isaks ja juhendajaks olnud oled?

Seda saaksid öelda nad ise, kui selliseid leidub.

1980. aastatel kirikuvalitsuse liikmena osalesid Sa aktiivselt EELK haldusstruktuuri korrastajana, mis tähendas mõne praostkonna piiride muutmist ja mida tänini mäletatakse Rahula reformina. Mida Sa arvad tänasest EELK haldussuutlikkusest ja piiskopkondade loomise mõttest?

Tollal kõrvaldasime mõne moonutise, mis olid tingitud väikeste nõukogudeaegsete rajoonide piiridest. Näiteks kuulusid Ida-Harju praostkonda Ilumäe ja Vahastu kogudused, samas kui Harju-Jaani, Jüri ja Jõelähtme olid hoopis Lääne-Harju all. Kirikukogu otsusega taastati EELK praostkondade sõjaeelsed piirid, kui just muutunud olud ei nõudnud teistsugust lahendust.

Leian, et praost peaks praostkonna õpetajate seas olema primus inter pares (ladina k ‘esimene võrdsete hulgas’), kes juhina on ametis pikemat aega, nii nagu seda on õpetaja oma koguduses. Praeguse põhikirja järgi valitakse praost ainult neljaks aastaks. Ta on degradeeritud sinodile alluvaks ametnikuks, kes võimaliku praostkonnas tekkinud intriigi korral asjasse sekkuda ei saa. EELK haldussuutlikkuse huvides peavad praostidena tegutsema õiged inimesed ja neil peab olema piisavalt võimu koos vastutusega peapiiskopi ees.

Kui võrdleme ühelt poolt EELK arvulisi andmeid (piiskoppide, õpetajate, koguduseliikmete arv, tulud-kulud jne), samuti Eesti pindala ja teiselt poolt vastavaid näitajaid Põhjamaade luterlikes kirikutes, siis veendume, et kahest piiskopipühitsusega mehest on meile küllalt.

Üks neist peaks resideeruma Tallinnas ja teine Tartus. Mõlemad peaksid olema üldkiriku teenistuses ja ei tohiks teenida palgalisa koguduseõpetajana. Väikeste, keskaegsete piiskopkondadega võrreldavate üksuste loomine autode, mobiilside ja interneti ajastul on mõttetu. Selle asemel tuleks energia suunata põhiprobleemide lahendamisele: koguduseliikmete arv väheneb; rõõmusõnum Jeesusest Kristusest ei jõua lasteni, ka keskkoolis mitte; pooled kogudused maksavad õpetajale palka, mis on väiksem riiklikust pensionist; jumalateenistuseks koguneb tavaliselt ainult paarkümmend inimest, kui sedagi; kirik on talvel külm jne.

Oled olnud peaaegu 15 aastat emerituuris ja aktiivsest kirikutööst eemal, kuid ergas huvi kõige kirikus toimuva vastu on jätkunud. Kuidas Sa nn vana kooli mehena suhtud liturgilistesse uuendustesse?

Emerituuri jäädes ja kuulajana kirikupingis istudes avastasin üllatusega, et KLPR-s antud jumalateenistuse kord on väga ilus. Liturgia ja selle uuendamine pole mitte üksiku vaimuliku, vaid EELK kui terviku pädevuses. Viimase kümnekonna aastaga on meil enamik vaimulikest läinud igaüks oma teed. Autoga on võimalik pühapäeviti käia eri kirikutes ja ühtsuse puudumine hakkab segama. Vajadusel peaks uuendama kõikides kogudustes ühtmoodi ja korraga.

EELK-s peaks siiski kehtima ühtne jumalateenistuse kord, ühtne ametirõivas ja ühtsus võimalikult paljudes muudeski asjades.

Luterlik kirik on tuntud eelkõige sõnakirikuna. Omaaegse ühe parema jutlustajana oled Sa pensionäripõlves kirjutanud 40 vihikut tekstikäsitlusi tänastele EELK vaimulikele. Mida sa arvad meie kantslitest kõlavate jutluste tasemest?

Kuldsuu pole ma kunagi olnud. Nooremas eas olid mu jutlused kehvakesed, sest eksegeetilist materjali oli kasutada liiga vähe. Hiljem välismaalt teoloogilist kirjandust saades asi mõnevõrra paranes. Kirjutasin umbes 3600 lk tekstikäsitlusi, silmas pidades pooliku teoloogilise haridusega sõnakuulutajaid.

Minu arvates on jutlused meie kirikutes praegu palju sisukamad, kui need olid sõjajärgsel ajal.

EELK lähiajalugu on veel põhjalikult läbi uurimata ja lahti kirjutamata. Äsja ilmunud praost August Arumäe huvitav mälestusteraamat «Hiiobi õnnistus» avab meie kirikuloos mõnegi valge laigu. Millal võib oodata Esra Rahula mälestusi?

Memuaarid jäävad küll kirjutamata, sest ajurakke on säilinud liiga vähe ja mälu väga halb. Arvan, et Jumal on mind sellest kohustusest vabastanud.

Mihkel Kukk