Rubriik: Teoloogilist

1. märtsil tähistab kristlik maailm tuhkapäeva ja ühtlasi suure paastu algust.

Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja kombed, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sellel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks. Oluline oli tubade puhastamine ja laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.

Päev pärast vastlapäeva

Tuhkapäev on alati 46 päeva enne ülestõusmispüha ning päev pärast vastlapäeva. Vastlad on katoliku kiriku kalendris kevadpaastu alguspidu, mida vanasti tähistati mitmesuguste lõbustuste ja karnevalidega. Need said alguse kevadpühade ja talve ärasaatmise vanadest tavadest. Meil on vastlapäev teadupärast seotud liulaskmisega, mille eesmärgiks on eelkõige hea linaõnne tagamine.

Tuhkapäev on otsekui vastlapäeva jätk – rahulik ja vaikne püha, mis kontrastina järgneb pidustustele ja lõbule. Vana lääne kiriku traditsiooni kohaselt põletati vastlapäeval möödunud palmipuudepühast pärinevaid urvaoksi. Tuhk segati õliga ning tuhkapäeval pihile tulnud inimesele tehti sellega ristimärk otsaesisele.

Olulisele keskendumine

Tuhkapäev on isikliku patukahetsuse päev, mil algab mõtteline patukahetsusteekond kuni ülestõusmispühadeni välja. Ehkki tuhkapäevast ülestõusmispühadeni jääb 46 päeva, kestab paast tegelikult 40 päeva, sest vanade tavade kohaselt pühapäeviti ei paastuta. Katoliiklikus maailmas on täielikud paastupäevad tuhkapäev ja Suur Reede – neil päevadel ei sööda üldse või ehk ainult vett ja leiba.

Ehkki tänapäeval endale tavaliselt enam nii suuri piiranguid ei tehta, on teatav enesekontroll ja kasinus siiski soovitatav. Paastuaja mõte on ikkagi oma seniseid elukombeid piirata, olgu see siis liha ja alkoholi tarbimine või televiisori vaatamine. Põhiline on heita endalt liigne ja keskenduda olulisele.

Anna-Liisa Vaher