Rubriik: Järjejutt

Nõnda sai temast vabatahtlikult saksa sõjavang.  Lubadus saata nad kodumaale ei saanud kunagi teoks. Üle tuhande  eestlase paigutati raudteevagunitesse ja viidi Ida-Preisimaale. Vagunid olnud nii täis kiilutud, et istuda ei saanud. Vaguni uksed ja akna luugid olid väljastpoolt kinni pandud. Sees valitses suur kuumus ja väljakannatamatu janu. Vett ega toitu ei antud.

Laager asunud lagedal põllul, seda piiranud okastraat. Tihti sadanud vihma, laagriplats olnud porine, katusealune külm. Toiduratsioonid olnud äärmiselt väikesed. Hommikul antud pool liitrit musta tammetõru kohvi, lõunaks 1 liiter mineraalõliga keedetud suppi, mis koosnes veest ja 100–150 grammist poolmädanenud kartulitest või loomanaeritest, õhtul 200 g leiba ja 20 g kunstmett. Jõutagavarad kahanesid. Inimesed jäid kõhnaks ja sarnanesid liikuvate luukeredega. Tagajärjeks olid mitmesugused haigused, verine kõhutõbi.

Minu vend haigestus tuberkuloosi ja suri hiljem Tartus Maarjamõisa haiglas. Sain teda korra külastada ja olla temaga enne ta surma. Ta maeti Alatskivi surnuaeda. Mina ja Helgi olime matusel, mina pidasin matusetalituse. Isa viis meid hobusevankril Kavastusse Lübekite juurde. Järgmisel päeval viis tädimees, Hugo isa, meid Tartusse, kust sõitsime rongiga Tallinna, Tallinnast Haapsalusse ja sealt Martnasse, ei mäleta, aga vist bussiga.

Ettevaatlik hoiatus hoidis hullemast

Oli sügis. Sõjauudised kõnelesid sakslaste suurest edust Venemaal ja Aafrikas. Vene väed taandusid Leedu piirilt ja Saksa väed lähenesid Riiale, sõjaolukord põhjustas tõsist muret.

Otsustasime viia lapsed vanavanemate, Helgi isa ja ema juurde Hallistesse. Õnnestus bussiga üle Märjamaa Pärnusse sõita ja sealt rongiga edasi Hallistesse. Meeleolu oli ärev. Vene sõdurid kontrollisid meid rongis ja küsisid meie sõidu eesmärgi kohta. Ütlesime, et viime lapsed vanemate juurde Hallistesse ja  sõidame tagasi Martnasse.

Olime paar päeva Hallistes Helgi vanemate Raede juures. Saksa rinne lähenes Riiale. Vene väed Eestis olid suures ärevuses. Selles ärevas olukorras pöördusime tagasi ja sõitsime kitsarööpmelise rongiga läbi Viljandi Tallinnasse ja sealt Haapsalusse. Maria oli kodus ja hooldas meie  Martna majapidamist.

Rindeteated kõnelesid Saksa vägede lähenemisest Pärnule. Pärnu-Audru joonel jäid sakslased peatuma. Elasime ja töötasime erilise pinge all. Oli nagu vaikus enne tormi. Kohalik jaoskonnaarst oli pandud elama meie juurde kiriklasse. Ühel vaiksel juunikuu pärastlõunal ütles arstiproua mulle: «Oleks parem, kui te täna öösel ei oleks kodus.»

Otsustasimegi minna Kopli talu perre, jäime ööseks nende juurde. Ei olnud teada, mis juhtub. Maganud öö talus, asusime varahommikul koduteele. Me ei läinud tavalist teed, vaid metsa- ja karjateed pidi läbi võsa. Lähenesime kodule. Karjamaa võsas kuulsime kirikla ümber kahtlasi hääli. Peagi nägime sõdureid püssidega maja ümber.

Pöörasime tuldud teed tagasi Kopli tallu, kus kuulsime, mis oli öösel Martnas juhtunud. Läbiotsimised, arreteerimised, tapmised ja küüditamised. Kohalik koolijuhataja Aguraiuja ja Kaitseliidu ülem olid maha lastud, koguduse kirikumees küüditatud. Oli ilmne, et ka meid otsiti taga. Me ei saanudki koju minna, olime metsas, ööseks läksime talusse.

Tagaaetuna metsas

Tundsime vajadust asukohta muuta. Meid kutsus enda juurde üks ustav kirikuskäija, kaugema metsanurga taluperemees. Tal oli kaks poega, tütar ja perenaine-abikaasa – elujõuline rõõmus pererahvas. Päeval kuulasime toas uudiseid, muidugi sõjauudiseid – aina sakslaste võidud õhus ning merel. Aga Pärnu rinne ei nihkunud. Rinne oli meist umbes 85 km lõuna pool. Ilmad olid suviselt soojad, vihma ei olnud. Istusime talu tagatoas. Õhtuks läksime magama loomalauda lakka, kus poisid olid maganud. Nüüd olid poisid mobiliseeritud, aga nende vanad  Esimesest maailmasõjast pärinevad püssid olid lakka jäetud. Need olnud igaks juhuks alal – komnoorte hirmutamiseks.

Õhtupoole ööd kuulsime auto pidurdamist. Pidurid ragisesid. Olukord tundus kahtlane. Tulime lakast alla, läksime metsa. Istusime metsas – kõik oli vaikne. Otsustasime lakka tagasi minna. Läksimegi. Redeli võtsime üles ja jäime magama. Olime vist väsinud. Uni oli sügav. Hommikul enne päikesetõusu äratas meid äge koerte haukumine.

Laka ukse vahelt välja vaadates nägin sõdureid, püssid laskevalmis, õues ja lauda ümber. Jäime vaikselt magamisasemetele. Pererahvas hakkas tegema hommikusi toimetusi: naised lüpsid lehmi, mehed töötasid õues. Sõdurid otsisid meid. Lakka kuulsime sõdurite hääli ja sõna «pastor», keda otsiti ja kelle järele küsiti pererahvalt. Pererahvas toimetas rahulikult, nagu ei oleks midagi erilist. Sõdurid lakka ei tulnud. Kui kõik muud kohad olid läbi otsitud, lahkus sõjaauto umbes 50 sõjamehega.

Toibusime. Üks perepoegadest tõi meile rahustuseks veini. Olime üsna tuimad. Ei osanud mõelda, karta ega hirmu tunda. Siiski mõte töötas, otsustasime asukohta vahetada. Läksime teest kaugemale metsatallu. Küün oli heinu täis, seal magasime. Talus toimetasid peremees ja perenaine. Sööma tulime tuppa. Ühel pühapäeva pärastlõunal elutoas juttu ajades tõusis peremees toolilt ja ütles: «Ma lähen lasen kariloomad koju.»

(Järgneb.)