Rubriik: Kultuuri elu

Mõni aeg tagasi ajakirja Kodukiri korraldatud kauni kodu konkurss tõi Naatan ja Anu Haameri perele väärilise koha võitjate ridades. Palju vaeva on nähtud, ilmselt nii mõnigi närvirakk kulutatud. Nüüd, kannatusaja lähenedes, on just sobiv veidi maha istuda ja tehtud töö vilju nautida.

Tegelikult ei olegi alati palju vaja, et saada endale ilus kodu – käepärastest ja lihtsatest vahenditest võib luua kunstiteose, kui osata loominguliselt läheneda.

Juba  Haamerite korterisse Tartus Supilinna veerel sisse astudes ei saa muidu, kui peab ahhetama – meid tervitab õhuliselt avar palkseintega elutuba, mille tavatult suurde aknasse suubub ere päikesevalgus. Vasakut kätt paistab poeg Joonatani ja tütar Anna Lea ühine tuba ning Naatani ja Anu kambrike. Teisel pool elutuba asetseb köök, väikeses kaminas hubiseb tuli. Värvi alt välja kraabitud ja uuesti üle lihvitud puidust põrand mõjub koduselt ning turvaliselt.

Kogu korter on päikest täis – ilmselt on oma osa ka hoolel ja armastusel, mis selle hubase kodu ehitamisel igasse väiksemasse detaili on talletunud. Iga pisimgi nüanss on peensusteni läbi mõeldud, miski pole siin juhuslik ja miski pole ka liigne.

Säästlikkus ennekõike

Ehitustöö hoolika läbimõtlemise tingis samuti see, et eesmärgiks oli hakkama saada võimalikult nappide kulutustega. Nii on näiteks soemüür laotud igalt poolt kokku korjatud tellistest. «Mõnikord juhtus, et mööda Supilinna kõndides jäi silma üksik telliskivi kusagil maas vedelemas. Eks see sai üles korjatud ja ära kasutatud,» annab Naatan selgitusi ehitusmaterjali päritolu kohta. «Kõik on taaskasutuses,» lisab Anu, viidates muuhulgas oma ema sauna voodrilaudadele, mis nüüd vannitoa välisseinu katavad.

Vannituba ise on aga täiesti omaette maailm. Kõigepealt köidab pilku viltune puidust trepp, mis kummub dushi kohal ja täidab vannitoa riiuli funktsioone. Sealsamas klaasukse taga on ka saun, mille väikesest aknast saab otse kööki piiluda. Akna  värvilise vitraaži valas klaasikojas Naatan ise.

Oskused tulevad läbi praktika

Ise on tehtud peaaegu kõik. Vaid ahju tegi pottsepp ning aknad on samuti teha lastud. Veidi on krohvimistöödel abistanud ka kunstikooli õpilased. Kui pere noorim liige Ade Leena veel päris beebi oli, siis polnud emal eriti võimalik abiks olla. Hiljem, kui Ade suuremaks kasvas, sai ka Anu rohkem kaasa lüüa nii krohvimises, vannitoa seinale ja põrandale mosaiigi ladumises, kui ka muudes hädavajalikes töödes. Mosaiigi tegemiseks kasutati muide katkiste kahhelkiviplaatide kilde.

Tekib küsimus, kust tulevad sellised oskused ja ideed. «Oskused on tulnud läbi praktika,» räägib Naatan. «Isa maja ehitamisel õppisin müüri laduma, vanaisa Harri tegi puutööd ja õpetas mind juba maast madalast noa ning kirvega töötama.» Nii on näiteks voodid Naatani enda tehtud, samuti elutoa laud. Ehitusoskusi on tarvis läinud ka Tarvastu koguduse pastoraadi juures.

«Ehitamine on peaaegu hobiks saanud,» leiab igapäevaelus hingehoidjana leiba teeniv Naatan, «sellel on oma lisaväärtus – leida põhitöö kõrvale midagi, mis jätab nähtava jälje.»

Hingehoidja töös on ju silmaga nähtavat ja mõõdetavat paraku vähe, tulemused on pigem tajutavad. «See siin on aga konkreetne asi, nagu teraapia, kompensatsioon kõigele muule,» lisab Naatan.

Nähtava vajadus

Selge on see, et mingit tasakaalustavat jõudu on inimese elus tarvis. «Ka paast on ju inimese jaoks. Sunnib inimest teise nurga alt mõtlema, et ta saaks elus paika tasakaalud ja filtreerida välja selle, mis elu ja suhet Jumalaga segama hakkab,» leiab Naatan lisades, et kodu ehitamise protsess on tema jaoks olnud justkui see tasakaalustav pool, mida ta inimesena vajab.

Konkreetseid peretraditsioone paastuajaga seoses Haameritel ei ole. Vähemalt nähtaval kujul mitte, pigem omab see eriline aeg tähtsust mõttetasandil – seda just muule keskendumises, sissepoole vaatamises. Anu lisab veel, et on paastunud ka tervislikel eesmärkidel. «Kummalisel kombel sobib paastuaeg alati väga hästi just sellesse aega, kus see parasjagu on. Pärast tunned, et oledki puhas igas mõttes, et sinuga ongi mingi muutus toimunud.»

Meis tuksub aastaring

«Paastuaeg on tegevuste, mõtete ja valikutega seotud, sellel peab olema enda jaoks väärtust. Vähendan valikuid, mis füüsist ja mõtlemist koormavad. See on aeg, mil ma ei anna nii palju välja kui tavaliselt, pigem kogun,» mõtiskleb Naatan edasi. «Paastuajal tekib mõnikord tahtmine kusagil padrikus olla, hoida distantsi,» leiab Anu. «Silmaga nähtavaid kombeid ei ole, aga kusagil sisemuses tuksub see aeg ikkagi, ilma et endale teadvustaks.» «Siin on küsimus elu korrastavates rütmides, ühega hüvastijätmine, teise vastuvõtmine,» lisab Naatan. «Aastaring on ikka see, mis tuksub sisemuses ja mõjutab meid. On asju, mis on lihtsalt sisse kasvanud.»

Anna-Liisa Vaher