Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teadus allugu usule!

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Merille HommikAlates ajast, mil ristiusk sai riigiusuks, on kirik süüdistanud riiki, et see vajavat kirikut ainult kõlbluse, mitte aga usu pärast. Kuid riigi seisukohalt on see loomulik: riigi ülesandeks ei ole hoolitsemine igavese õndsuse, vaid maiste vajaduste eest. Selleks otstarbeks rakendab riik ka teadust, seades end seega oma positsioonilt üle nii kirikust kui teadusest. Kui riik ei mõista ennast ülimana, siis pole tal autoriteeti ja teda ähvardab hukk.
Sarnaselt käitub ka teadus, seades end omadelt alustelt üle riigist ja kirikust. Kui kadus riik, näitas teadus oma ülimust riigist ja tegutses ka okupatsiooni tingimustes. Praegu kehtivad aga teaduse standardid mitte ainult riigis, vaid ka usuteaduses kohustusliku universaalnormina. Seega on ülikoolides usk allutatud teadusele, sest ilma selleta häviks teadus.
Usk ja kirik seavad end jällegi oma seisukohalt üle riigist ja teadusest. Tegutseda püüti ka ateistlikus riigis, et säilitada rahvale n-ö sealpoolsusega tegelev tsoon. Usu enda seisukohalt haarab ta kõrgemale kui teadus ega allu muutuvate teaduslike vaadete mõõdupuule. Kirikus peab kindlasti mingil kujul kehtima deviis «Teadus allugu usule!». Sest kui kiriku seeski tõsta teadus igas mõttes ülemaks usust, siis usk ja kirik kaotavad tasapisi mõtte.
EELK põhikirjas on asjad paigas: usu ja kiriku aluseks on Piibel ja luterlikud usutunnistuskirjad. Kõik muud lepped, rääkimata teoloogilistest suundadest (liberaalid, eksistentsialistid, konservatiivid, fundamentalistid jne), peavad alluma Piibli ja usutunnistuskirjade mõõdule. Nendest ei tohi end keegi üle seada, ka mitte usuteaduses rakendatav ajaloolis-kriitiline piibliseletus, sest vastasel korral allutatakse primaarne sekundaarsele, tekst ja pärimus tõlgendusele, ning usk ja kirik hakkavad muutuma millekski teiseks.
Mitmed on kurtnud, et praeguses vaidluses homoküsimuste üle on perifeerne teema tõstetud vääralt keskmesse, sest luterluse tsentrumis seisab hoopis «õpetus usust õigeksmõistmisest». Paraku hõlmab see õpetus Martin Lutheril kõigepealt Jumala ilmutuse faktilist poolt Jeesuses Kristuses, mida alles seejärel võetakse vastu õigeksmõistvas usus (Schmalkaldia artiklid, I ptk). Seepärast nõuab Luther (1531. a) vaidluses liberaalse teoloogia vanaisa Huldrych Zwingliga kinnipidamist kogu kristlikust õpetusest, kommenteerides vastavalt ka Pauluse sõna: «Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks» (Gl 5:9).
Luther ütleb: «Filosoofias tähendab pisemgi eksitus alguses, et sellest tekib tohutu viga lõpus. Nii rikub ka teoloogias väikegi eksitus kogu õpetuse. Seepärast tuleb täielikult lahus hoida elu ja õpetust. Õpetus pole meie, vaid Jumala oma ning meie oleme ainult selle kutsutud teenrid; seepärast ei tohi me sellest ainsatki tähekest välja jätta või muuta.» Vastuväitjad «võiksid teada, et üks Jumala sõna kuulub kokku kõigiga ja kõik ühega; edasi võiksid nad teada, et üks usuartikkel sisaldub kõigis ja kõik igas üksikus – ning et see, kes kaotab ühe artikli, kaotab aegamisi kõik: need kuuluvad ju kokku ja hoitakse koos ühise sideme kaudu» (WA 40 II 46j).
Homoküsimused kerkisid perifeeriast keskmesse seetõttu, et nad nõuavad muutusi kiriku kahe tuhande aasta pikkuses usumõistmises – ning seda tegudes, mitte ainult sõnades. Juba alates 18. sajandi lõpust on vaieldud ülikooliteoloogias nn ilmutusfaktide üle, kas Jeesuse haud ikka oli tühi, kas ta ikka tegi imesid jne. Sellise arutlusega võib leppida, kuni ei muudeta praktikat. Kui aga hakkab muutuma praktika, siis tõusevad keskmesse paljud kõrvalisemad küsimused, mille kuhjumisel viimaks jõutakse ikkagi olukorda, kus õpetused muutuvad ning usk ja kirik kõiguvad. Viimaks kerkib siis küsimus ka Õnnistegija kohta, kas on teda üks või on neid mitu – ja see ei ole perifeerne, vaid keskne küsimus.
Kutsun kõiki üles relativismile! Ja ühtlasi hülgama mis tahes totalitaarsusnõuded kiriku, riigi või teaduse poolt – need kuuluvad minevikku. Maha tagurlus! Olgem ajakohased, mitte ajast mahajäänud! Riigis on omad, teaduses omad ning usu ja kiriku puhul omad mõõdupuud. Vastavalt nendele tuleb meil ka käituda erinevalt – riigikodanikuna, kirikuliikmena ja teadusmaailmas.


Arne Hiob,
teoloog