Rubriik: Järjejutt

Meie väiksed tüdrukud kasvasid ja mängisid.  Maria, meie teenija, hoolitses meie eest hästi.  Kogudus oli eriti sõbralik ja abivalmis. 

Ühel juunipäeval istutasime juurviljaaias kapsaid, suhkru- ja loomapeete. Martna ja Lähtru teel oli liiklust märgatavalt rohkem kui tavaliselt. Sõjaväe veoautod ja tsiviilsõidukid liikusid edasi-tagasi Haapsalu ja kohaliku valitsusasutuse vahel. Ei teadnud midagi paha aimata. Järgmisel hommikul kuulsime rahva küüditamisest. Öösel kella ühe ajal olla koputatud uksele. Ametimehed, miilitsad ja sõdurid teinud korralduse 25naelane pakk riiete ja toiduga kokku panna ja kaasa võtta. See kõik pidi sündima kiiresti, vähem kui 2 tunni jooksul. Siis käsutati küüditatute perekond kodust välja veoautosse ja sõit läks kogumispunkti Haapsalusse, kus inimesed aeti loomavagunitesse ja algas teekond Siberisse.

Martna kogudusest mäletan Arnoveri, suurtalupidajat, ja tema perekonda, kes oli küüditatute seas. Teisi nimesid kahjuks ei mäleta, vist oli küüditatute seas ka kaupmees Saagelman.

See oli sündmus, mis pani inimesi tõsiselt mõtlema, kui kuuldi, mis oli 16. juuni ööl toimunud. Tuli elada, vaikida ja oodata, millal tuleb meie kord Siberisse sõita. Olukord oli raske, aga võtsime seda kui meie rahva saatust, mida ei saanud antud silmapilgul muuta. 

Kohalik kommunistlik valitsus tegi oma korraldusi ja seadusi. Talud võõrandati, hooned rekvireeriti riigile. Ka kirikumõis läks jagamisele. Igale maapidajale anti 12 hektarit, nõnda ka mulle. Olin pastor ja talumees. Töötasin põllul. Pühapäeval pidasin jumalateenistusi, õpetasin leeri. Leeriõpilased olid peamiselt tüdrukud, poisid vist ei julgenud leeri tulla. 

Kirikutöös meile takistusi ei tehtud. Kogudus oli kohustatud maksma riigile kiriku ja kirikla eest üüri. Mind ei takistatud ega kiusatud otseselt. Mäletan, üks kommunist vaatas kõrvale, ei tahtnud mind näha ega tere ütelda. Ühel õhtul külastas mind üks koguduseliige, kes oli tuntud oma pahempoolsete vaadetega. Tema tuli minuga rääkima.

Jutt oli sõbralik. Ta ütles: «Õpetaja, sa ei ole kurjategija, aga ma soovitan, hoia kõrvale, kui sõjavanker hakkab veerema. Sa võid alla jääda, hoia kõrvale.» Niisugune oli tema soovitus.

Sõjavankri mürin

Elu ja töö kulgesid edasi ärevuses ja pinevuses. Ühel pühapäeva pärastlõunal ristisin Väike-Rõude mõisas last. Pidulauas kuulutati uudist: Saksamaa Hitler oli alustanud sõda Nõukogude Liidu vastu. Hitler oli vallutanud Poola ja teised Ida-Euroopa riigid. Hitleri väed ründavad Vene vägesid ja on väga edukad. See teade ei jäänud ainult teateks.

Järgmisel hommikul olin kirikla aias. Kägu kukkus haavapuul oma kukkumist. Oli eriline tunne – mida see lind tahab öelda.  Maanteel sõitsid hobuvankrid, kaks-kolm hobust seotud vankri järele. Hobuseid rekvireeriti sõtta ja ei olnud kaua oodata, kui kuulutati välja mobilisatsioon. Mehed sõtta. Mobilisatsioonist pääsesin. Arstid, kes mind tundsid, leidsid tervislikul järelevaatusel, et ma ei kuulu sõjaväkke.  Jäin edasi kogudusetööle.

Sõjateated kõnelesid Hitleri vägede suurest edust. Oli üleminekuid Vene poolelt Saksa poolele. Üleminejate hulgas oli ka minu vend Artur, kes ületeenijana oli Eesti suurtükiväe rügemendis, kelle kommunistlik valitsus saatis rindele. 

(Järgneb.)

Pere 1943. aastal. Istuvad Helgi ja Eduard Samuel Lind, ees tütred Mirjam ja Reet, taga üks sugulane ja Lindude teenija Maria Tovi.