Suusatamise võlu

Rubriik: Artikkel

Olen kuulnud, et nii mõnelgi eestlasel on tekkinud Euroopas suusatamisest rääkimisega arusaamatusi. Poole vestluse pealt on nad taibanud, et räägivad lauskmaal ja metsas suusatamisest, ameeriklasest või lõunaeurooplasest vestluspartneri meelest on loomulik, et õige suusatamine käib ikka mäest alla.

Ehkki ka Otepääl ning siis-seal mujal üritatakse mäesuusatamist populariseerida, on ikkagi murdmaasuusatamine jäänud eestlastele kõige hingelähedasemaks spordialaks ja kusagil alateadvuses seisab igaühel meist unistus hommikusest suusatiirust läbi lumise metsa.

Tänu Andrus Veerpalule ja Kristina Šmigunile valitseb meil isegi leigete spordisõprade seas suur rõõm ja rahulolu, sest hingelähedasel spordialal ollakse kõrvuti maailma vägevamatega. Kolm kulda Torino taliolümpialt on suurepärane saavutus väikesele riigile. Minu meelest inimesed tänavatel isegi naeratavad rohkem kui tavaliselt. Kindlasti aitavad need saavutused populariseerida suusatamist üldse – pühapäevast Tartu maratoni oli sõitma tulnud kõvasti üle nelja tuhande inimese.  

Otsides paralleele usu ja suusatamise vahel, meenuski esimesena kogemus kunagisest Tartu maratoni läbimisest. Tunnetasin seal osavõtjate sõbralikku küünarnukitunnet, abivalmidust, ühe eesmärgi teenistuses olemist. Vägagi sarnast vaimsust kogesin ma ka suvel Tartus vaimulikul laulupeol. See sarnasus julgustab edasiste seoste otsingule.

Kõrvutades kiindumust luterliku vaimu ja murdmaasuusatamise vastu, võib palju näiteid tuua. Näiteks sisaldavad mõlemad tubli annuse konservatismi. Nii nauditakse Eestis eelkõige klassikalisi suusaalasid, eelkõige eraldistardist murdmaasuusatamist, niisamuti vaatab kirikuline sageli skeptiliselt uutele liikumistele, tavadele ja ametirüüdele; suusadistants ja jumalateenistus peavad mõlemad piisavalt pikad olema, et jõuaks ka omi mõtteid mõlgutada jne. Sarnased tunduvad ka ohud: nii Andrus Veerpalu kui Kristina Šmiguni pressikonverentsil olid ajakirjanikud saalis hõivanud vaid paar esimest rida, pooltühja murdmaasuusatamise staadionit ei saanud võrrelda pilgeni täis mäesuusatamise või laskesuusatamise keskustega.

Analoogiliselt kiputakse ususfääris ajama oma asja, hoolimata sellest, kas sõnumil on ka laialdasemat kandepinda. Samas väljendab taoline suhtumine sõltumatust ja heas mõttes kangekaelsust, et kord omaks võetud väärtusi järgida ning mitte iga uue idee järgi end koolutada.

Peale mõne eksootilise Aafrika mandri suusataja harrastavad ülejäänud võistlejad Torino olümpial ikkagi tippsporti. Tippsport on risk, millega kaasnevad aeg-ajalt pettuseskeemid ja püüd konkurentidest iga hinna eest parem olla. Sportlased pühendavad ettevalmistusele kogu oma elu, loobuvad õpingutest, perekonnast jne. Ometi ei või nad saavutustes kunagi kindlad olla, kuna see sõltub tuhande pisiasja kokkulangevusest. Selline pinge ja teadmatus tuleviku suhtes meenutab usuliselt ehk Taani teoloogi ja filosoofi Sören Kierkegaardi eksistentsialismi. Kierkegaard kirjeldab usku hüppena tundmatusse. Vaid intuitiivselt tajudes, et oma otsuste õigsuses ei lähtu kristlane mitte teadmistest, vaid puhtast usust. Mulle tundub, et siin ühineb tippsport eksistentsiaalse usuga.

Tippsport kuulub vähestele, küll aga võiks olla ühendatud suusatamis- ja usuelu. Lugedes viimasest Eesti Kirikust ägedast diskussioonist vaimulike konverentsil, siis mõtlesin, et seal puudus paaritunnine pingeid lõdvendav sportlik osa. Noorematele suusatamine (näiteks sprindivõistlus), vanematele ja auväärsematele ehk male.