Rubriik: Kolumn

Eestlane olla on uhke ja hää! Kolm kuldmedalit on teinud väikesest Eestist hetkeks olümpiamängude edukaima murdmaariigi. Kas leidub keegi, keda see külmaks jätab?

Johan Huizinga sõnutsi on mängu üks tähtsamaid omadusi see, et mängus saadud edu on suurel määral üle kantav üksikisikult rühmale. On võidetud midagi rohkemat kui pelgalt mäng – on võidetud lugupidamist, saadud au, ning see au ja lugupidamine tuleb alati kasuks kogu rühmale, kuhu võitja kuulub.

Ehk nii, nagu kirjutas Riigikogu spiiker Ene Ergma Andrus Veerpalule saadetud telegrammis: «Jälgisime tänast võistlust Torinos hinge kinni pidades. See oli vägev enneolematu elamus, mis andis elujõudu tervele Eestimaale. /—/ Eesti lipp lehvis taas kõige kõrgemal ja kõlas meie rahvushümn. Eestimaa vaatas seda suure uhkusega.»

Niisugust meeleülendust saab mõista üksnes rühmasiseselt. Objektiivse tõigana on ju mängu tulemus iseenesest täiesti tähtsusetu. Omast kohast võib mõista kunagist Pärsia šahhi, kes ühel Inglismaa-visiidil viibides lükkas tänades tagasi kutse hobuste võiduajamisele: «Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine.» Mängu või võistluse tulemus saab tähtsaks ainult neile, kes mängijatena või pealtvaatajatena – kohapeal, raadio või teleri kaudu või reaalajas – on astunud mängu sfääri ja võtnud omaks selle reeglid.

Olümpiamänge võib võrrelda religioosse riitusega, kus arusaamine ja uskumine sulavad ühte osasaamise aktis. Väide, et üks murdmaavõistlus on «enneolematu elamus, mis andis elujõudu tervele Eestimaale», ei ole sugugi ratsionaalsem kui kristlaste veene, et nad saavad pühas õhtusöömaajas osa Kristuse võidust patu ja surma üle.

Ega see osasaamine pruugi tähendada pelgalt kaasaelamist: pärast Kristina teist  kuldmedalit registreerus Tartu maratonile paari tunni jooksul 150 eestlast. Kui eesmärgiks oleks üksnes tervisesport, võiks ju suusad igal teiselgi päeval alla panna. Kuid pühapäeva hommikul kõneles Eesti Raadio spordireporter Tartu maratonist kui «suusarahva laulupeost» – rituaalis osalemise kaudu maitstav ühiskogemus ja kuuluvustunne on ilmselgelt olulisem värskest metsaõhust.

Spordi ja riituse suhet võib aga vaadata teisestki küljest. Claude Lévi-Strauss on täheldanud, et spordivõistlus toimib pigem lahutavalt kui ühendavalt. Üksikmängijatest või meeskondadest koosnev rahvahulk on alguses võrdsel positsioonil – kõigil on ühesugused võimalused võita ja kaotada. Mängu lõppedes aga on sotid selged: kes lahkub värvilisest metallist medaliga, kes peab alla neelama kaotuse kibeduse.

Riituse sooritamisega kaasneb täpselt vastupidine efekt. Jumalateenistusele tulijate hulgas on nii «tegijaid» kui «äpusid», mõni võib uhkeldada kordaminekute ja saavutustega, mõni tunda end seevastu täieliku läbikukkujana. Liturgia eesmärk on  kõigi osalejate toomine «võitjate» poolele. Nende vahel, kes pühas õhtusöömaajas Kristuse murtud ihu ja valatud verd vastu võtavad, varisevad viimsed tõkked.

Üks Uus-Guinea pärismaalaste hõim tavatseb jalgpalli mängides pidada maha nii palju matše, kui on tarvis viigi saavutamiseks. See on sportmängu ja riituse vahepealne vorm.

Marko Tiitus