Koolikeskkond taunib õpilase usulist tausta

Teoloogiadoktor Olga Schihalejev (40) uuris 14–16aastaste Eesti koolinoorte suhtumist religiooni ning nende arvamust kooli rollist selles. Tulemused olid ootamatud ja mõtlemapanevad.
Õpilaste uuringust selgus, et kuigi meie kool peab ennast neutraalseks, ei ole sealne keskkond usulise taustaga õpilaste vastu kuigi sõbralik. «Tuleb tõdeda, et usulise taustaga õpilastel on koolis võimalus enda usulise traditsiooniga turvaliseks samastumiseks minimaalne,» sõnab vastne usuteaduse doktor.
«Ühelt poolt on usklikest ning ka religioonidest õpilastel üldiselt hägune ja negatiivne arusaam. Teisalt puudub paljudel õpilastel isiklik kogemus usuga või piirdub vaid tänavamisjonäridega, õpilased (sh usulise taustaga) ei räägi religioonist hirmu tõttu saada pilkealuseks. Siit tekib nõiaring, kus usuteemade käsitlemata jätmine vaid toetab religiooni suhtes negatiivsete eelarvamuste kinnitumist ning usulise taustaga õpilased hakkavad pikapeale oma usku teiste ees eitama või isegi sellele vastanduma,» on Schihalejev murelik.
Tema hinnangul ei toeta uuringu tulemused levinud arvamust, et religiooniõpetus teeks õpilasi usklikumaks, küll aga tolerantsemaks, pidades ühiskonnas olemasolevaid usulisi ja maailmavaatelisi erinevusi mitte ainult normaalseks, vaid ka huvitavaks.
«Uuring näitas, et tõepoolest see efekt on ainet õppinute puhul. Samas need, kes seda kõige enam vajavad, vaevalt et vabatahtlikult ainet valiksid. See on sama kui alkoholismivastast selgitustööd teha karsklaste seas ning luua olukord, kus alkohoolikud nende üle nalja viskavad,» nendib Schihalejev.

Äraõppimine ei tee tolerantsemaks
Tema sõnul saaks asja parandada, kui lisaks usuõpetuse õpetamisele algklassides viidaks religiooniõpetuse kursust läbi ka vanemas astmes, 8. või 9. klassis, sest gümnaasiumisse paljud ei jõua.
«Ma tõesti julgen kahelda vabatahtliku aine efektiivsuses ja õigustatuses, kui aine põhjendatus on tolerantsuse kujundamine,» leiab ise aastaid religiooniõpetuse õpetajana töötanud Schihalejev.
«Tahan välja tuua seda, et tolerantsemaks ei tee mitte teadmiste edastamine ja äraõppimine, vaid ikka isiklikud kokkupuuted elutervete usklikega ning õppimine peaks sisaldama kindlasti õpilaste omavahelist suulist arutlust, et omandada oskusi ja julgust maailmavaatelistes küsimustes kaasa rääkida ja teiste arvamuste vastu huvi tunda,» lisab ta.
Oluline tähelepanek, mida uuringu tulemuste põhjal religiooniõpetuse lugemisel arvesse võtta, on see, et ainet ei saa kindlasti õpetada eeldusel, et suurem osa õpilastest tuleb luterliku või isegi kristliku taustaga peredest. Uuring näitas, et mitmes klassis polnud ühtegi õpilast, kes oleks ennast usuliselt määratlenud.
Üllatusi oli teisigi. Näiteks eesti- ja venekeelsete õpilaste erinev suhtumine.

Kardetakse erineda
«Mõnes aspektis kopeerisid venekeelsed vastajad Eestis täpselt sama mustrit, mis nende eakaaslased Peterburis, näiteks religiooni mitteinstitutsionaalse rolli rõhutamisega,» selgitab Schihalajev, kellele tulid üllatusena ka nende õpilaste vastused, kes olid õppinud usuõpetust algklassides ning nüüd, aastate möödudes, on küll aine suhtes jätkuvalt positiivselt meelestatud, kuid religiooni kui nähtust peavad mitmes mõttes naeruväärseks.
«Siin on nähtavasti põhjuseks asjaolu, et sellal, kui laste arengu teisi aspekte on toetatud, on nende arusaam religioonist jäänud algklasside arusaamise tasemele ning tundubki veidi imelik.»
Uurijatele tuli ootamatuna ka usulise taustaga õpilaste suhtumine religiooniõpetusse: kuigi nad hindasid kõrgelt aine võimalikke positiivseid mõjusid, ei oleks enamik neist ainet isiklikult valinud või veel vähem seda direktsioonilt nõudma läinud. Üks põhjustest on soov vältida (lisaks usulisele taustale) lisanduvat eraldusjoont enda ja oma klassikaaslaste vahel.

Noored ja religioon on südamel
Olga Schihalejevi panus noorte ja religiooni uurimisse ning sellealase pedagoogilise töö arendamisse on olnud mahukas ja järjepidev. Lisaks religiooniõpetajana töötamisele on ta dotsent Pille Valgu kõrval kirjutanud metoodilisi materjale, kaasa löönud ainekava arendustöös, juhendanud üliõpilaste koolipraktikat jpm. Praegu osaleb ta eetikakeskuse algatatud projektis «Õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse arendamine õpetajakoolituses» ning kavandab koolikultuuri uuringuid.
Ka Olga Schihalejevi mullu sügisel kaitstud doktoritöö, kolmeaastase uurimisprojekti koordinaatoriks ja üheks juhendajaks oli dotsent Pille Valk, kelle mantlipärijaks Schi­halejevit mitmel pool nimetatud on.
«Kindlasti ei saa ma Pillet asendada, tema panus on olnud väga unikaalne ja suur. Olen temalt õppinud inimlikkust ning leppimist tõsiasjaga, et alati on arenguruumi. See ei tähenda muidugi loobumist oma ideaalidest. Ma arvan, et just tänu sellele, et on luba tunnistada ebatäiuslikkust, võivad ideaalid püsima jääda,» nimetab ta pikaaegselt eeskujult ja kolleegilt õpitud teadmisi.
Samas märgib Schihalejev, et Pille Valgu töö ülevõtmine pole tema jaoks põhimõtteline suunamuutus, vaid pigem samas suunas edasitöötamine.

Merje Talvik